body weather

meil oli vahepeal kaks päeva hoopis tantsukool. jahjah, üks tore mees nimega Andrés Corchero käis meile workshopi tegemas ja see oli väga lahe. ja kuigi see stiil, mida ta esindab, tundus minu jaoks esmapilgul natuke veider, siis vähemasti baas on sellel küll väga lahe. me tegime nii palju igasuguseid ülilahedaid kõnnakuid ja harjutusi ja ülesandeid, mis aitavad keha paremini tajuda ja tunda, et lihasvalu on jälle tagasi! igatahes, ma kirjeldan teile natuke seda stiili siis lähemalt.

asja nimi on bodyweather, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et keha ei ole mitte lihtsalt keha omaette, vaid seda mõjutab tema ümbrus ja tema sees olevad tunded, mistõttu on see koguaeg muutumises. weather nagu ilm, mis on alati erinev. ma ei tea muidugi, kuivõrd see filosoofia performance'ites nähtav on, aga see on igatahes nende peamine point. et keha ise ei tee midagi, vaid reageerib mingitele mõjutajatele. see idee on mulle vägagi vastuvõetav, sest keha on ju lihtsalt vahend, mida me maakeral elades kasutame, sest pärast seda, kui me siit minema läheme, jääb see lihtsalt maha, seda pole enam tarvis ja siis saab see Maaga üheks. seega võiks öelda, et täitsa paikapidav teooria. nende sisemiste ja väliste mõjutajate osas aga ei jaksa ma praegu omaette pikalt mõtiskleda, aga mulle tundub, et seal on midagi, millega ma ei ole nõus.. samas ma ei saa seda väga veendunult väita, sest ma ei leidnud bodyweather'i kohta internetist ühtegi väga põhjalikku ja ammendavat ülevaadet, seega on võimalik, et mul on mingi tähtis point lihtsalt kahe silma vahele jäänud. aga see selleks, kas mina nõustun teooriaga või mitte, praktikas on igatahes tegemist väga tantsulise ja laheda kehalise praktikaga.
see on pärit jaapanist, sellisest performance-kunstist nagu butoh, mis on väga groteskne, tabuteemasid käsitlev ja sageli esitatud väga absurdsetes ja ekstreemsetes kohtades, ükskõik, kas publik on olemas või mitte... butoh kohta saab huvi korral päris põhjaliku ülevaate wikist.
kokkuvõtteks veel niipalju, et mõlema puhul (eriti butoh) puhul ei ole tegelikult tegemist tantsuga, vaid kehalise praktikaga, mis hõlmab endas tantsu, performance'i ja isegi martial artsi elemente ja bodyweather'i workshopidel võivad osaleda kõik, kes on huvitatud oma keha paremini tundma õppimisest ja arendamisest. selline asi siis..

ja kaks videot butoh kohta.. bodyweatheri kohta pole mitte midagi lahedat :D

ja kuigi need on võibolla natuke naljakad, uskuge, me tegime pärast tunde päris palju nalja teemal ''vaata, kas see on butoh, mida ma praegu tantsin'', ise samal ajal ebaviisakalt koledaid liigutusi ja nägusid tehes, siis sellegipoolest - say whaaaat kui hästi nad oma keha tunnevad...

ninja tunes

nonii. nüüd on piinlik. aga ma ju kinda lubasin, et näitan teile võimaluse korral, milline see meie etteaste on. siin see on, kuigi videotega on ju ikka see, et... kunagi ei saa täpselt aru, et mis asi see nüüd siis on. eriti nii halva kvaliteediga video puhul. aga nevertheless, ma olen ju ikkagi sõnapidaja, eks.

natuke kahju on sellest, et seekordne esitus ei olnud üldse mitte meie parim, sest palju asju läks vussi. näiteks sattusid toolid üksteisest liiga kaugele, mistõttu ma veits koperdan seal ja kaotan tasakaalu ja osa liigutusi on ebavajalikud ja poolikud jne, tunne ei olnud ka seekord väga turvaline ja hea. aga ei ole hullu, tegin video mustvalgeks ja natuke tumedamaks, et te kõiki vigu ei märkaks. meeldetuletuseks veel nii palju, et kompositsiooni peamine ülesanne oli panna endale jakk selga. igaüks tegeles enda kompaga nii, et luges kokku, mitme liigutusega ta jaki selga saab ja seejärel muutis iga liigutust tehes oma rindkere positsiooni, oma keha (puusa) suunda ja oma tasandit ruumis (püstisest asendist põrandale, edasi tooli tippu ja sealt tagasi alla kuni põrandani ja olenevalt liigutuste arvust võib-olla uuesti ka toolile). siis aga panime kompositsioonid kokku, kõik teised peale meie tegid duo, meil oli trio. ja neid kolme kokku panna oli üpriski raske nii, et kõigi kolme vahele tekiks ka mingi side ja põhjus, miks me seda teeme. lõpuks siiski tuli mingi lugu sealt välja, pärast suurt vaeva. kombineeritud kompositsioonidega kaasnes aga paratamatult kõikidest reeglitest mitte kinni pidamine, sest vastasel juhul ei olekski võimalik kahte või rohkemat kompat kokku panna, need peavad ikka kõik natukene muutuma, et kuidagi kokku sulanduda. nüüd aga oleme me sellega tegelikult sellises faasis, kus peaks hakkama oma liigutusi kõvasti lihvima ja puhastama, aga selleni me paraku ei jõudnudki, pärast seda esinemist hakkasime koolis juba muude asjadega tegelema. ohh, järjest raskemaks ja huvitavamaks läheb.

niisiis. siin see oli. ma muide kaalusin pikalt, kas näidata seda teile või mitte. ma usaldan küll oma koolikaaslasi ja julgen nende ees kõike teha, igatepidi eksida ja igatepidi särada. ja nemad teevad minu ees seda sama. aga siia avalikult panna mingit videot, mida vaadates mul endal tekkis tunne, et ma ei ole selle ajaga siin mitte midagi selgeks saanud, tundus natuke karm. aga siis ma jällegi sain aru, et oma feilidest teile kirjutamata või videona postitamata ei ole teil võimalust mõista ega näha, mismoodi ma arenen ja kui raske kehamiimi selgeks saamine on. mina õppisin sellest videost igatahes palju. senimaani pole ma kordagi ennast kõrvalt näinud, nüüd nägin ja mõistan kohe paremini, millistele kehaosadele ma kõige rohkem keskenduma pean. nüüdsest on mul koolis koguaeg see tilbendavate kätega video silme ees kui ma midagi teen, niisiis ma olen sellest teadlik ja kontrollin improvisatsioonides oma liigutusi teadlikumalt, püüdes mitte teha ebavajalikke värelusi. okei. läksin vist jälle natuke liiga avameelseks. ma võiks veel pikalt kirjutada sellest, mis meil praegu käsil on ja kuidas ma eelmistest asjadest õpitut praegu teadlikult ära kasutada püüan, aga ma arvan, et see blogi siiski ei ole päris see koht. pealegi, kui ükskord elekter ja internet ära kaovad, siis ei jää neid teadmisi ju alles, niiet ma parem täidan oma teatripäevikut edasi.

don't judge. I'm schooling.

tšau!

cabaret

nüüd! peo postitus. käisin eile ühes squatis peol. seal oli kabaree, mida siin squatides korraldatakse üldiselt päris tihti. loomulikult oli see järjekordne alternatiivne ja lahe ja mitte üldse uhke pidu selle tavapärases tähenduses. kuigi omamoodi uhke oli see küll, sest need inimesed seal on geeniused ja üliandekad. standup tüübid, žongleerijad, akrobaadid, muusikud, tantsijad. kabaree oli ühesõnaga awesome! ja see päädis peoga, kus tantsu taustaks oli elav muusika ehk kari hipisid, kes isetehtud ja muude huvitavate pillidega meeleolu üleval hoidsid. mina ja mu kaaslased loomulikult hiilgasime taaskord tantsuoskusega ja ma ei tea, kas asi on meis või barcelonas, aga taaskord kujunes tantsupõrandale dancebattle, mis oli seekord veelgi vägevam. eriti seetõttu, et dancebattle'ist kujunes omakorda breakdance battle, mis tähendas muidugi meie eemaldumist tsentrist ja ühinemist huilgava rahvaringiga. see nende valjuhäälne kaasaelamine hakkab ausaltöeldes külge, kõik '''eeeeeeeeee!!''d ja ''oooooooo!''d tulevad juba väga loomulikult. ja breikijate vahepeale hakkas vaikselt tantsupõranda keskele ka igasugu muid huvitavaid tüüpe ilmuma, mõni seal mängis djembet, mõni mängis mingite flowersticks'ide sarnasega ja noh, kujutate ette küll, igasugused huvitavad tsirkusenumbrid. meie, taaskord, ei kippunud sinna keskele. veel.

squatide peod on ägedad, need on totaalselt underground ja tuusad, kusjuures päriselt, see pidu oli maa all. keldris. ja underground ka selles mõttes, et seal võib tõepoolest kohati ka ohtlik olla, sest mingit kindlustust, et sa mingi suure asjaga vastu pead ei saa või et mõni tulihingelisem breikija peaga vastu maad ei lenda, ei ole. aga muidugi, ainult ise saab ju ennast igasuguste koleduste eest kaitsta, näiteks ei joo kõikidest pudelitest, mida sulle pakutakse, ei topi iga veidrat paberitükki keele alla või ei roni iga atraktsiooni peale, mis uus ja huvitav tundub. ja noh, kuigi pidu oli lahe, siis.. siiski, mingi veidi tumedam vaib seal squatides hõljub. inimesed on seal sageli täiesti pöörased ja kuigi nad võivad olla väga positiivsed ja spirituaalsed ja andekad, siis on midagi, mis nende juures on natuke tume. võibolla on see suur isu olla ja välja näha hästi freaky.. võibolla see, et nad seal sageli ennast täiesti kutuks joovad või muude ainetega kutu staatuse saavutavad ja võibolla see, et neid vaadates tundub nagu tegu olekski mingite maa-aluste kollide ja mitte maapealsete inimestega, sest nad on sageli kohe päris freakyd ikka... aga tegelikult kõige selle freaky all on peidus väga palju ilu, armsust ja headust. ja selles konkreetses squatis on kõik veganid. 

ja teel koju nägin elvist

ética samurai

imagine two weird warriors fighting over the third one while they're all desperatly trying to put on their jackets moving down on the floor and up on the chairs this song playing in the backround..this is me and my classmates working on our composition called ''el abrigo''... ehk meie kompositsioon arenes koolis vahepeal nii kaugele, et me hakkasime seda teiste omadega kombineerima. enamusel on duo, minul koos ühe kursavenna ja ühe kursaõega on trio. ja see on väga lahe, me rokime täiega, ma nii tahaks, et te kõik näeksite seda, aga ma kardan, et see on võimatu. esmaspäeval on meil koolisisene esinemine nendega, vaatan, äkki keegi saab filmida, siis ma saan teile siia video panna.

natuke veel minu menüüst

must leib ja more coming!

banaani-mee-kaneeli nodi

meesai!!!

riis vaarikamoosiga

geniaalne lillkapsapüreesupp lõhega (minu isiklik retsept!)

misión coco

ostsin ükspäev terve kookospähkli. just for the fun of it. siis kirjutasin youtube'i ''how to open a coconut'' ja vaatasin ühte hästi vaimukat ameerika meest, kes rahumeeli seletas ja samal ajal näitas, kuidas kookospähklit avada. tema kätes tundus see väga lihte, aga minul oli päris palju raskem selle ülesandega hakkama saada, sest mul ei olnud piisavalt head varustust. lihanoa tagumise külje asemel kasutasin puidust uhmrit ja savist skulptuuri käelaba. aga ära tegin!

tulemused: 

õues läks pimedaks

veri

uhmer läks puruks

taldrikutäis head kraami

katkine savikäsi

loodus

üks asi, mida ma arvasin, et ma kindlasti siin suurlinnas igatsema hakkan, oli loodus. aga tuleb välja, et ka siin on seda siiski piisavalt palju, et selles näiteks terve päeva jalutada. käisin kursaõega meeletult ilusas pargis, mis tipnes metsiku looduse ja isegi looduslike kingitustega.

madroños