finito

Nonii. Viimane postitus sai siia postitatud veidi rohkem kui terve aasta tagasi. Mul oli pidevalt tahtmine mingi lõpetussõna kirjutada, kuid mis teha, kui pole seda õiget tunnet. Vägisi ei kirjuta ju midagi. Ent nüüd, eneselegi üllatusena, tuli tahtmine midagi öelda. Olen elanud taaskord Eestimaa pinnal nüüd juba pool aastat ja just paar päeva tagasi naasin Hispaaniast, kus seekord käisin juba külalisena. Küllap eelmise kodu külastamine tekitaski isu sealset tunnet endast veelkord läbi lasta.

Oioioi.

Tegelikult tahaks lihtsalt panna punkti sellele perioodile ja ühtlasi ka sellele blogile siin, mis viimasel ajal niikuinii juba soiku vajus - ei olnud enam tahtmist nii pidevalt aru anda igast oma tegemisest, kuigi eranditult iga kui üks oleks seda väärinud.

Minu elu Barcelonas avas mulle uue ja puhta peatüki, mis andis võimaluse ümber hinnata kõik, mis seni oli nähtud-kogetud. Sattusin distantsile senisest ja hoolimata Barcelonasse sobivast vine-suitsusest eluviisist jäid järk-järgult maha pea kõik vanad harjumused ning uued tuuled juhtisid mu hoopis puhtamale ja selgemale teele. Lausa nii, et vahel ahastasin isegi, et kuidas elu küll nii irooniline saab olla, et just seal, kus vein on kõige odavam ja kõiksugu sisudega plärud kõige kergemini kättesaadavad, tõstab minu sees pead vägev puhtuse taotlus, mis kogu ''lõbu'' kõrvale lükkab ja sirgelt valguse ja kerguse poole sammub. Kui ma oleksin aasta varem sinna läinud, oleksin senini lehvivi hõlmi, pläru ees ja veinipudel näpus, püüdlikult ükskõiksena lõnkumas linna kõige ''vabameelsemates'' ja ''omanäolisemates'' lokaalides. Perspektiivitu enesesalgamine ja kompromiteeriv eluviis oleks oma vanas hiilguses!

Minus tekkis tõepoolest suur usaldus elusse enesesse, millega kaasnes suur puhastus, vana kõrvale heitmine ja uue vooluga kaasa minemine ning alistumine, leppimine ja palju palju õnne- ja armastusetunnet. Kõik, mis kaasnes, on sõnul seletamatu. Kaine olla on uhke ja hea. Uhke selle sõna kõige positiivsemas tähenduses. Kaine igas otsuses, kaine igas teos ja tagajärjes. Mis võiks olla parem kui olla täielikult teadlik iseendast ja oma elust ning sellest, mis ja miks ja kuidas ja kellega ja millal ja mida….Tahan öelda, et tunda end igati kainelt on ülim. See on võrreldav seisundiga, milles olime sel ühel hetkel tol õhtul kui tegime seeni ja saime aru, mismoodi toimib kogu universum ja ammugi, et mismoodi meie elu ja kogemus siin planeedil. Ainuke ja ühtlasi ka olemuslik erinevus nende kahe seisundi vahel on see, et kaine selgus kestab ja süveneb, aga seenetripp läheb mööda. Ma mäletan kui müstiline ja huvitav tundus see mõte, et inimkeha suudab kõiki neid keemilisi reaktsioone ise käivitada, mida käivitavad meis sageli erinevad sissevõetud ained. Ja kui kauge, aga üliihaldusväärne tundus see, et keha on võimeline end ise ravima või et keha on võimeline seadistama end nii, et selles kehas viibija oleks pidevalt õnne- ja eufooriatundes. Nüüd ma olen seda juba nii mitu korda omal nahal kogenud ja seetõttu on minu praegune eluviis muutunud suurel hulgal tagasipöördumatuks. Üht-teist ikka muutub ja muutuvad harjumused, aga peamine püsib. Sa ju ei pane enam näppu tulisele pliidirauale, kui oled juba korra kõrvetada saanud? See pole küll parim võrdlus, aga oma kasina sõnavaranduse tõttu minust hetkel paremat sõnade kombinatsiooni läbi ei voola.

Ma lihtsalt tahan teile kõigile, kes te olete mind üldse kunagi kohanud, põhjalikult või ka pinnapealselt tundnud või tunnetatud, öelda, et ma armastan teid kõiki ja oma kogemust, mida olen teie kõigiga jaganud, eranditult. Ma olen üdini tänulik, et olete olnud minuga ja minuta, sest see on mind juhtinud siia, kus ma praegu olen. Teiega jagatu on olnud mõõtmatult suureks õpetuseks, mis on upitanud mind kohta, kus tunnen rahu ja õnne ja soojust ka siis, kui on torm ja õnnetus ja külm. Ma olen jõudnud oma olemasolemise olemuseni ja tõeliselt tabanud, mida tähendab, et kõik on mööduv. Taibanud kogemuslikult, et ainus, mis ei muutu, on see, et kõik alati muutub. Leidnud oma koha ja ülesande muutuvas ilmas ning võimaluse sellele täielikult pühenduda ses mööduva loomuga tihedas reaalsuses. Ma sain tunda, mida tähendab elada südamest ja ma päriselt armastan, esmakordselt ja esmaklassiliselt.

Niisiis. Aitäh, Barcelona! Aitäh, sõbrad! Jääme uute kohtumisteni!

Armastage!

be careful what you wish for...

...cause you just might get it. 

ja mitte ainult! sa saadki selle! ma ei teagi, kust otsast nüüd alustada, aga eks ma proovin algusest pihta hakata. niisiis ma sain ČajChai'sse tööle, nagu te juba teate. ma ju ometi afirmeerisin seda, et ma teen tööd, mis mulle meeldib ja täpsemalt, et ma töötan just seal. ja kuna mul esialgu õnnestus seal töötada ainult ühel päeval nädalas ja minu suur soov oli töötada vähemalt neljal päeval, et ikka roppu moodi raha teenida, siis ma hakkasin aga manifesteerimisega pihta. möödus umbes kolm nädalat ja kohe olidki mul käed-jalad tööd täis. töötasingi neljal-viiel õhtul nädalas, sealhulgas igal nädalavahetusel, ja teenisin, mis seal salata, roppu moodi raha. ülejäänud kahel õhtul pärast kooli olid mul kolmetunnised proovid ja üks õhtupoolik oli ''vaba''. üks õhtupoolik nädalas! umbes kuus tundi. ''puhkust''. mis siis edasi sai, oli see, et ma jäin jõhkralt haigeks. mu keha ei pidanud seda koormust vastu, kuna mul ei jäänud enam üldse aega endaga tegelemise jaoks. õige pea tiksub täis esimene aasta vähemalt 95% toorvegan dieedil ja minu keha on teinud läbi väga suuri muutusi ja puhastusprotsesse, mis siiani toimuvad ja aina süvenevad. sellega on käinud käsikäes paljud spirituaalsed praktikad, mis koos toitumise abiga minu teadlikkust ja vibratsiooni suurel määral tõsta on aidanud. puhastusprotsesside all pean ma silmas lisaks füüsilisele puhastumisele ka kõiksugu muude tasandite puhastumisi. see võib mõnikord olla väga raske, sest pinnale kerkivad igasugused vanad illusioonide, eitamiste, tähelepanu endalt eemale juhtivate toimetamiste, ego ja mõnuainete alla peidetud tunded, hirmud ja kompleksid, millega ühtäkki tuleb silmitsi seista ja millest tuleb tervise ja heaolu huvides vabaneda. ma tunnistan siiralt, et olen elanud väga ebateadlikku ja rumalat, ennast ja planeeti materdavat ja enesehävituslikku elu, kuid olen väga tänulik, et aeg selle kõige läbivalgustamiseks ja sellest vabanemiseks on kätte jõudnud praegu ja mitte siis, kui olen enda naeratuse taha peitnud veel kolmkümmend aastat kurbust ja depressiooni. miks ma sellest praegu räägin? sest see on otseselt seotud minu haigestumisega liigse rabelemise tõttu. kuidas? tänu sellisele intensiivsele puhastusprotsessile olen ma muutunud väga tundlikuks nii füüsiliselt kui ka energeetiliselt. ja kuna töötamise, kooli ja proovide kõrvalt ei jäänud mul enam aega meditatsiooniks, hommikujoogaks, pikkadeks teesessioonideks, lugemiseks, kirjutamiseks, lõdvestumiseks, puhkamiseks, siis kaotasin järjest rohkem ühendust iseendaga ja olin lihtsalt igal pool laiali, ainult andsin ja teenisin küll raha, aga siis avastasin, et raha ei olegi see energia, mida mul kõige rohkem vaja oli. ja kuna toitun peamiselt vaid puuviljadest, siis keha on eriti puhas ja tundlik igasugustele liigsetele pingutustele ja annab väga selgelt märku, kui käesolev rütm ei sobi ja muutub hävituslikuks. niisiis ma olin nädal aega kutu. ei saanud ei istuda ega astuda, söök ei püsinud sees, ma arvasin, et ma suren ära. ma polnud kunagi varem selliseid aistinguid tundnud. liikusin kehast kuidagi eriti kaugele, pea tuikas, aga nii nagu ei kunagi varem ja isegi vesi tegi kõhus kõrvetavat valu. olukord päädis sellega, et minu keha võttis täieliku kontrolli selle üle, mida ma teen, kuhu ma lähen ja mida ma söön. kuna söömine on ühtlasi ka väga emotsionaalne tegevus, siis ka selle kaudu hoidsin eemale igasugustest negatiivsetest mõtetest ja tunnetest, millega oleksin pidanud silmitsi seisma ja millele alistuma ja mida aktsepteerima ja millest seejärel vabanema, aga selle asemel muudkui matsutasin ja rabelesin edasi. aga kuna ma ei matsutanud mitte suhkrut ja bigmäkke, vaid datleid, rosinaid ja banaane, siis keha oli piisavalt intelligente ja teadlik, et mitte tahta enam koguda neid asju endasse ja jättis kõik mu tegemised pooleli ning pani sundolukorda, kus pidin endale aega võtma. ja see võrdlemisi agressiivne käitumine minu keha poolt õigustas end igati - enam ei söönud ma emotsioonide ja negatiivsete mõtete eest põgenemise eesmärgil, sest olin koheselt teadlik sellest, mis tunded ja mõtted mind parasjagu läbivad ja alistusin nendele ning lasin need endast läbi minna, mitte ei söönud neid endasse. sellel pöördelisel nädalal tegin palju muudatusi ja ümberkorraldusi. lisasin oma toiduvalikusse paaril korral nädalas midagi küpsetatut, et oma kehale natuke rohkem füüsilisel tasandil tööd anda ja endale selle kaudu rohkem aega võita, sest kohe ei õnnestunud mul vähem tööl käima hakata. taipasin, et elustiil ja -rütm on olulised eeldused selliseks toitumiseks. sellise tempoga, mis minul nüüd paar kuud oli, ei ole võimalik olla 100% puuviljatoitlane, sest see oleks nagu elada alati paastudes, mis, muide, on ka võimalik, aga mitte heitgaase ja muud sodi täis suurlinnas iga päev täie tähelepanuga töötades ja koolis käies, kusjuures nädalane füüsiline koormus on keskmiselt 30 tundi ja enesega ühendumiseks põhimõtteliselt aega ei ole. öeldakse, et paljud ''algajad'' toortoitujad naasevad mõne aja pärast tagasi küpsetatud toidu juurde, sest nende elustiil ja väärtushinnangud ei soosi sellist toitumist, kuna sellega kaasneb nii tugev mõtteselgus ja puhastumine igal tasandil, et illusioonidele ja egopõhisele, duaalsele maailmavaatele ei jätku enam piisavalt pimedaid nurkasid. seega toitumine peegeldab väga selgelt maailmavaadet. nüüd selleks, et mitte naasta ignorantse eluviisi juurde, tegin siiski suuri muutusi ka oma töögraafikus ja tasapisi naasen täielikult toore toidu juurde, sest nüüd kus töötan ainult kahel päeval nädalas ja vähemalt üks päev on mul alati täielikult vaba meditatsiooniks, teesessioonideks, endaga olemiseks ja puhkamiseks, on mul ühendus endaga taasloodud, illusioonid uuesti purustatud ja tahtmine olla terve ja selge ja puhas jälle päevakorras esikohal (mitte tahtmine teenida palju raha).

oeh. tundsin, et pean seda jagama. ma polnud ammu kirjutanud, sest koguaeg on olnud hästi kiire ja kuna see oli minu jaoks oluline läbielamine, siis leidsin, et peaksin selgitama, millised on olnud need peamised tegevused ja milline on minu praegune arusaam sellest, mida see aeg on minu jaoks tähendanud.

aga lõpetuseks ka lõbusamatel teemadel...

mul oli kuukene tagasi suur rõõm võõrustada enda kaunis kodukeses Laurat, kes enne oma erasmuse pooleaastase programmi lõppu zaragozas tuli veel viimasele väljasõidule barcelonasse ja kellele ma oma tiheda graafiku kõrvalt pisut aega, aga rohkem lihtsalt oma kodu jagasin. mul oli väga hea meel teda siin näha, sest saime jagada oma kogemusi seoses põhjamaalaseks olemisega ja lisaks mind rõõmustas väga, et kui ta tuli ja mulle ütles, et tee talle ei meeldi, sest kuumad joogid talle ei istu, aga kui läks, siis ostis endale justnimelt teed ja kusjuures väga head ja kvaliteetset teed koju kaasa. 

ja siis lõpetuseks mõned pildid, nagu ikka, et vähemalt näha, mis toimub, kui lugeda või kuulda ei saa. aitäh neile, kes on palunud mul uuesti kirjutada. teie huvi loeb mulle väga palju. nüüd, kus mul on rohkem aega, püüan tasapisi ikka üht-teist jagada. jututeemasid on mul muidugi tohutult palju, sellepärast ma ei muretse üldse. mis mind vahel arvuti järele just haarama ei pane, on mõte, et see võtab nii kaua aega. praegu läks mul näiteks kaks tundi. aga jagada on ilus. isegi siis kui see võtab kaks tundi. sest see on ju vähim, mida teile nii suurelt distantsilt jagada saan. kaks tundi, et rääkida maailmast ja minu maailmast. musitan!

minu uus jixing teekann oma uhkel teemerel (sellest, mis on jixing ja miks jixing ja üleüldse teest ja tee teest kirjutan kindlasti pikemalt mõnes järgnevas postituses)

uuendused mu meditatsiooni ja teenurgakeses:

printsessid:

pildid toortoitlase köögisituatsioonist:

ühel teepoe püsikliendil on barcelona lähedal suurte põllulappidega maakodu, kus lubas ka mul sõrme mulda pista ja tänutäheks vahetevahel värsket kraami koju tuua:

raamatukogu lugemispingid, mille suur kasutajaskond mulle naeratuse suule tõi:

väsinud olin küll sageli, aga muidu selline rõõmus teesoovitaja:

hiina uue aasta tähistamise teetseremoonia:

mul jäi suu ammuli, kui läksin esimest korda sellesse kaubamajja, sest oli (on) soodukate aeg ja mõtlesin, et vaatan siis kah, kas leian midagi meelepärast:

ja kaks pilti, sest ma igatsen väga:

the divine light in me honors the divine light in you

tšau! varsti jälle!

teahouse

juhhuu! valmis? mina olen! siit see tuleb! minu uus toakujundus! OMG I can't believe this, ma elan täielikus paradiisis!!!

nad õppisid ka mõlemad ära, et kuidas sinna üles saada...

peab jahti

selle jõhkralt vägeva konstruktsiooniga sai maha mu isake, kes tuli spetsiaalselt selle pärast mulle külla, et ehitada mulle kauaoodatud lavats ja tuua mulle igast nodi, mis üle suve tema juures voodi all seisid... AITÄH!

segundo año

niisiis. algas minu teine aasta barcelonas. kõik on seni (kaks nädalat) läinud väga ladusalt. tahtsin leida endale korteri, kus saaksin üksinda elada, peamiseks põhjuseks siinsete elanike räpasus. eelmisel aastal elasin kokku kolmes korteris, kõigis neist olin mina peaasjalikult ainuke koristaja. lisaks kõigele käivad nad siin jalanõudega toas ja ma lootsin oma korteris kehtestada reegli, et jalanõud tuleb jätta koridori. lisaks muidugi lihtsalt see, et kui elan üksi, siis ei pea ma mitte kellegi teise kui ainult enda tagant koristama. ja tagatipuks olen ma viimase aasta jooksul nii palju muutunud, et raske on leida selliseid korterikaaslaseid, kellega palju ühist oleks või kui mitte ühist siis vähemalt mingigi resonants. et ei oleks sellised inimesed, kellele peaksin igapäevaselt seletama, miks ma ei taha süüa seda, mida nemad, miks ma ei vaata telekat, miks ma ei käi pidudel, miks ma ei kuula ''taustamuusikat'', miks ma ei joo nendega hommikul kohvi, miks ma ei istu nendega poole ööni üleval, miks ma ei suitseta, miks ma ei kasuta tuhandet erinevat kosmeetikatoodet jne jne. sellist korterit, kus üksinda elada, ma paraku ei leidnud. ühetoalisi kortereid leidub siin küll ja veel, aga selleks, et sinna elama minna, on vaja vähemalt nelja kuu üür korraga maksta. lisaks kõigele nad küsivad siin lepingu tegemise tasu minimaalselt 200 eurot, kõikide kommunaalmaksete lepingute ümberkirjutamise tasu minimaalselt 100 eurot ja veel mõningaid jaburaid asju, niisiis mulle tundus, et parem mitte maksta nii mõttetult palju ja teiseks parem mitte siduda end hispaanias (bürokraatia kuningriik!!!!!) nii paljude erinevate lepingutega. seega hakkasin otsima siiski lihtsalt ühte tuba ühest korterist. otsustasin, et kehtestan need puhtuse reeglid kõik oma toas ja otsin lihtsalt nii kaua kuni leian normaalsed inimesed ja normaalse korteri. käisin vaatamas paljusid, nägin väga palju just täpselt selliseid inimesi, kellega on ühist vaid see, et ma olin kunagi sama ebateadlik kõigest, mida tegin, kui nemad praegu ja kuigi nende omavaheline kooslus toimis hästi (korterid olid räpased ja sassis, aga kõik paistsid olevat sellega rahul), ei oleks mina sinna loendamatutel põhjustel mitte kuidagi sobitunud. olin juba natuke lootust kaotamas ja kergelt kärsituks muutumas (ööbisin terve esimese nädala oma sõbranna juures diivanil ja tahtsin juba väga leida oma kohakest, kus enda kohvrid lahti pakkida) kui lõpuks leidsin ideaalse korteri. käisin seda vaatamas ja juba esiuksest sisse astudes (ilma oma tuba nägemata) otsustasin ära, et siia ma jään. tüdruk, kes mulle korterit tutvustas, pidi seda näitama veel pärast mind kahele inimesele ja siis otsustama. terve õhtu istusin telefoni ääres ja ootasin ja palvetasin, et ta valiks minu. lõpuks ta siis vastas mulle, aplodeeris ja küsis, millal ma sisse kolin. ma ütlesin, et homme ja nii läkski. nüüd siis elan suures korteris koos ühe ungari tüdruku ja kahe kassiga. mu korterikaaslane on hoopis teistsugune inimene kui mina, aga see meie puhul töötavat paistabki. ühist on meil siiski ka, suurimaks asjaks see, et me mõlemad hoolime väga puhtusest. niiet kõik on perfecto. elan üliilusas vanaaegses korteris, kus on alati kõik korras ja puhas, mul pole ühtegi lepingut, mis mind kuskil kinni hoiaks ja mul on koduloomad!

panen paar pilti ka, aga kuna mu tuba saab juba kuu aja pärast absoluutselt uue näo, siis jääge aga uute piltide ootele...

esik:

minu tuba:

söögituba:

kassid:

ahjaa. nende nimed on luna ja sol. kuu ja päike. luna on valge, sol on tume.

ja veel uudiseid. lisaks sellele, et kodu leidmine läks ladusalt, leidsin ka töö. nüüd töötan kõige lahedamas ja armsamas ja huvitavamas teepoes, kus kunagi üldse olen käinud. juba eelmisel aastal muutusin peaaegu selle poe püsikliendiks, sest see on ainuke koht terves hispaanias, kust saab osta päris teed. leidsin selle poe tänu chado poepidajale steve'ile, kelle sõbral antoniol on čaj chai teemaja siin barcelonas. ja nüüd sel aastal õnnestus mul saada sinna koguni tööle. esialgu küll üpriski väheste töötundidega, aga sellegipoolest. see on nii tänuväärne, sest teemaailm on minu jaoks väga huvitav ja oluline ja seal töötades õpin meeletult palju ja lisaks kõigele saan seal nüüd alati täiesti arvestatavat allahindlust. sealne atmosfäär ja teefilosoofia sobivad väga hästi kokku minu maailmavaate ja tõekspidamistega. tunnen, et sobin sinna ja töötan seal siira rõõmutundega ja jagan hea meelega seda maailma inimestega, kes ei oska sealsest paksust menüüst esialgu mitte midagi välja valida.

ja nüüd ma tegin oma korterikaaslasele teatavaks, et ma hakkan talle jooksvalt teemaailma tutvustama, sest mul on vaja harjutada seda, kuidas inimestele seletada, et mis on mis. ta oli selle ideega väga päri.

ja nüüd viimaks siis see, miks ma tegelikult taaskord kirjutada otsustasin. ikka edevusest. valminud on videod minu koolist ja kursuste aastalõpu lavastustest.

kool:  http://vimeo.com/71409261

minu kursuse eelmise aasta lavastus: http://vimeo.com/76755321

eelmise aasta vanema kursuse lavastus: http://vimeo.com/76755322


juhhei! varsti jälle! adiós!