niisiis. algas minu teine aasta barcelonas. kõik on seni (kaks nädalat) läinud väga ladusalt. tahtsin leida endale korteri, kus saaksin üksinda elada, peamiseks põhjuseks siinsete elanike räpasus. eelmisel aastal elasin kokku kolmes korteris, kõigis neist olin mina peaasjalikult ainuke koristaja. lisaks kõigele käivad nad siin jalanõudega toas ja ma lootsin oma korteris kehtestada reegli, et jalanõud tuleb jätta koridori. lisaks muidugi lihtsalt see, et kui elan üksi, siis ei pea ma mitte kellegi teise kui ainult enda tagant koristama. ja tagatipuks olen ma viimase aasta jooksul nii palju muutunud, et raske on leida selliseid korterikaaslaseid, kellega palju ühist oleks või kui mitte ühist siis vähemalt mingigi resonants. et ei oleks sellised inimesed, kellele peaksin igapäevaselt seletama, miks ma ei taha süüa seda, mida nemad, miks ma ei vaata telekat, miks ma ei käi pidudel, miks ma ei kuula ''taustamuusikat'', miks ma ei joo nendega hommikul kohvi, miks ma ei istu nendega poole ööni üleval, miks ma ei suitseta, miks ma ei kasuta tuhandet erinevat kosmeetikatoodet jne jne. sellist korterit, kus üksinda elada, ma paraku ei leidnud. ühetoalisi kortereid leidub siin küll ja veel, aga selleks, et sinna elama minna, on vaja vähemalt nelja kuu üür korraga maksta. lisaks kõigele nad küsivad siin lepingu tegemise tasu minimaalselt 200 eurot, kõikide kommunaalmaksete lepingute ümberkirjutamise tasu minimaalselt 100 eurot ja veel mõningaid jaburaid asju, niisiis mulle tundus, et parem mitte maksta nii mõttetult palju ja teiseks parem mitte siduda end hispaanias (bürokraatia kuningriik!!!!!) nii paljude erinevate lepingutega. seega hakkasin otsima siiski lihtsalt ühte tuba ühest korterist. otsustasin, et kehtestan need puhtuse reeglid kõik oma toas ja otsin lihtsalt nii kaua kuni leian normaalsed inimesed ja normaalse korteri. käisin vaatamas paljusid, nägin väga palju just täpselt selliseid inimesi, kellega on ühist vaid see, et ma olin kunagi sama ebateadlik kõigest, mida tegin, kui nemad praegu ja kuigi nende omavaheline kooslus toimis hästi (korterid olid räpased ja sassis, aga kõik paistsid olevat sellega rahul), ei oleks mina sinna loendamatutel põhjustel mitte kuidagi sobitunud. olin juba natuke lootust kaotamas ja kergelt kärsituks muutumas (ööbisin terve esimese nädala oma sõbranna juures diivanil ja tahtsin juba väga leida oma kohakest, kus enda kohvrid lahti pakkida) kui lõpuks leidsin ideaalse korteri. käisin seda vaatamas ja juba esiuksest sisse astudes (ilma oma tuba nägemata) otsustasin ära, et siia ma jään. tüdruk, kes mulle korterit tutvustas, pidi seda näitama veel pärast mind kahele inimesele ja siis otsustama. terve õhtu istusin telefoni ääres ja ootasin ja palvetasin, et ta valiks minu. lõpuks ta siis vastas mulle, aplodeeris ja küsis, millal ma sisse kolin. ma ütlesin, et homme ja nii läkski. nüüd siis elan suures korteris koos ühe ungari tüdruku ja kahe kassiga. mu korterikaaslane on hoopis teistsugune inimene kui mina, aga see meie puhul töötavat paistabki. ühist on meil siiski ka, suurimaks asjaks see, et me mõlemad hoolime väga puhtusest. niiet kõik on perfecto. elan üliilusas vanaaegses korteris, kus on alati kõik korras ja puhas, mul pole ühtegi lepingut, mis mind kuskil kinni hoiaks ja mul on koduloomad!
panen paar pilti ka, aga kuna mu tuba saab juba kuu aja pärast absoluutselt uue näo, siis jääge aga uute piltide ootele...
esik:
minu tuba:
söögituba:
kassid:
ahjaa. nende nimed on luna ja sol. kuu ja päike. luna on valge, sol on tume.
ja veel uudiseid. lisaks sellele, et kodu leidmine läks ladusalt, leidsin ka töö. nüüd töötan kõige lahedamas ja armsamas ja huvitavamas teepoes, kus kunagi üldse olen käinud. juba eelmisel aastal muutusin peaaegu selle poe püsikliendiks, sest see on ainuke koht terves hispaanias, kust saab osta päris teed. leidsin selle poe tänu
chado poepidajale steve'ile, kelle sõbral antoniol on
čaj chai teemaja siin barcelonas. ja nüüd sel aastal õnnestus mul saada sinna koguni tööle. esialgu küll üpriski väheste töötundidega, aga sellegipoolest. see on nii tänuväärne, sest teemaailm on minu jaoks väga huvitav ja oluline ja seal töötades õpin meeletult palju ja lisaks kõigele saan seal nüüd alati täiesti arvestatavat allahindlust. sealne atmosfäär ja teefilosoofia sobivad väga hästi kokku minu maailmavaate ja tõekspidamistega. tunnen, et sobin sinna ja töötan seal siira rõõmutundega ja jagan hea meelega seda maailma inimestega, kes ei oska sealsest paksust menüüst esialgu mitte midagi välja valida.
ja nüüd ma tegin oma korterikaaslasele teatavaks, et ma hakkan talle jooksvalt teemaailma tutvustama, sest mul on vaja harjutada seda, kuidas inimestele seletada, et mis on mis. ta oli selle ideega väga päri.
ja nüüd viimaks siis see, miks ma tegelikult taaskord kirjutada otsustasin. ikka edevusest. valminud on videod minu koolist ja kursuste aastalõpu lavastustest.
kool:
http://vimeo.com/71409261
minu kursuse eelmise aasta lavastus:
http://vimeo.com/76755321
eelmise aasta vanema kursuse lavastus:
http://vimeo.com/76755322
juhhei! varsti jälle! adiós!
