enihau, ma tegin muidugi pilte sellest kohast. järjekordne koht, kuhu sisse astudes tundub, et tegemist on mingisuguse kitsa koridoriga, aga sellegi ''koridori'' lõpust avanes tee imedemaale. see on hästi lahe ateljee, kus korraldatakse nuku workshope ja etendusi. väike koht, mille seinad-laed on nukke ja nukkude valmistamise materjale täis. ühtlasi on seal ka lava, mille ees on piisavalt vaba ruumi, et sinna publiku jaoks ka toolid panna. lisaks sellele on seal lausa väike baarilett, kuigi muidu seal mingit kohvikut ega baari ei ole, see ongi avatud siis kui parasjagu midagi toimub.
pärast etendust oli söök. piletihinna sees. kui hea idee. ja mis eriti lahe - oli kaks erinevat suppi, üks lihasööjatele, teine taimetoitlastele. mis tähendab, et ka mina sain söögist osa. geniaalne! supp oli ülimaitsev ja täpselt sama lugu oli ka magustoiduga. igatahes, seal me siis sõime ja kiitsime kõik josé'd ja mõned jõid õlut (kõik peale minu), suitsetasid porrot (jointi) ja meeleolu läks järjest lõbusamaks. üks hetk olime sinna jäänud ainult mina, kaks tüdrukut mu koolist, josé (õhtu staar) ja siis selle koha kohalikud hästi lahedad inimesed. me hakkasime oma kehadel erinevaid rütme mängima ja mingil hetkel otsustasime siis üheskoos kuskile tantsima minna, ikkagi nädalavahetus! läksimegi. alguses kohtusime vanalinnas putxa (josé) sõpradega, kes ka enne etendusel olid ja siis tiirlesime seal natukene erinevate baaride sees ja ees ringi, tegime lolli nalja ja olime ülemeelikud. lõpuks leidsime koha tantsimiseks. üks väga šikk klubi, kuhu meil õnnestus mingi ime läbi üheteistkümnekesi tasuta sisse saada (ma ei tea, kuidas, ma olin parasjagu kuskil tagumises otsas tõmblemas). ja nii me siis lendasime sinna sisse, hõivasime tantsupõranda ja tegime dance battle'it ja möllasime ja hüplesime ja karglesime. my kinda party, mulle meeldib kui kõik lasevad kõigel minna ja unustavad end üheskoos tantsupõrandal. meie rõõm oli igaljuhul piiritu ja see tõmbas ka kogu ülejäänud seltskonna tantsima kuni me lõpuks olime oma kambaga kuskil nurgas ja tammusime üksteise jalgadel, sest ruumi jäi järjest vähemaks. pärast umbes pooleteisetunnist tantsimist otsustasime julieta ja susannaga (mu kooliõed) ära minna, sest lihtsalt enam ei jõudnud, juuksed olid juba ammu läbimärjad, riietest rääkimata ja jalad valutasid natukene. me tahtsime metroosse minna, et koju sõita, aga kuna keegi meist ei teadnud, mis suunas metroopeatus on, siis me läksime vales suunas ja tegime pika, aga hästi lõbusa ringi. susanna elab squatis ja on seega harjunud baaridest ja poodidest ülejääke küsima, et süüa saada. ja ta läks ühte saiapood-kohvikusse sisse, et küsida, kas neil on midagi, mida nad enam ei vaja ja mille nad tõenäoliselt varsti ära viskavad ja et kui jaa, siis ta tahaks neid asju endale. midagi ta seal veel seletas pikemalt ka, aga see, mida, ei olegi oluline, sest oluline on see, et ta tuli sealt välja kolme sooja pitsalõigu ja kolme ülihea soolase juustukoogiga. niisiis me tegime söögipausi ja alles siis läksime metroosse ja koju. kusjuures. tänu sellele seigale ma sain aru, et siin on täiesti võimalik tasuta söönuks saada, sest baarid ja poed viskavad sageli toitu, mis ei ole isegi halvaks läinud, ära. ja nagu kõik juba teavad, siis on võimalik hispaanias tänavatelt saada ka kogu oma kodu mööbel ja palju muud kasulikku, niiet päriselt hätta ei jää siin keegi.
paremal kaks mu kooli õpetajat, kes parasjagu veini maasikanodiga ostavad. selle veini ma muide ostsin ka, sest see oli lihtsalt tõeliselt hea. ma ei tea kuidas, aga kuidagi olid sinna lisatud maasikad, tõenäoliselt nad plödistasid maasikad ära ja siis segasid veini hulka, aga see oli hästi hea ja magus ja maasikane
supppp
magustoidumees
pulcinella
putxa mänguasjad
