veel nädalavahetusest

tšau. tuleb välja, et mul ikkagi on siin ka vabadel päevadel üht-teist teha. laupäeval käisin näiteks oma mõlema korterikaaslasega (sain tüdruku nime ka teada - maria) jazz baaris. see oli hästi lahe. üks joaquin'i sõps, kes ta sünnal ka oli (see sama, kes blackbird'i mängis!!!), mängis saksi ja siis paljud teised mängisid seal paljusid teisi pille. igatahes. järjekordne hästi tore koht kuskil kitsas tänavas. (eelmine oli üks teater, millest ma mõnele rääkisin, aga siia pole tegelikult kirjutanud. igatahes see on selline baar-teater, mis meenutab rohkem prantsuse filme või ka new yorki, aga mitte hispaaniat, hästi lahe koht, pooleteise korruseline baar, mille ühes otsas on lava ja eesriie ja puha ja siis seal esinevad igal õhtul sellised alternatiivsemad eraettevõtjad (kui nii võib öelda)). üldine mulje ülilahedatest kohadest ongi selline, et need on väga peidetud (nagu meilgi tegelikult). kõik baarid paistavad eemaltvaadates ühesugused - mingid kitsad ja rahvast täis koridorid. aga tegelikult! tegelikult on niiviisi, et selle koridori lõpus on uks, mis viib sind imedemaale! see konkreetne oli näiteks täielik imedemaa, ülihea muusika, üligruuvi meeleolu ja ülimõnus atmosfäär. olin seal kokku umbes neli tundi ja praktiseerisin kõvasti hispaania keelt. veider küll, kui lihtne see pärast ühte väikest purki õlut on...ja pärast kahte väikest purki.. noooo. ma võiks maast ja ilmast rääkida. tähendab, seda ma tegingi. vägev. tutvusin paljude uute inimestega, põhiliselt joaquin'i pruta sõbrantsidega, ja olin õhtu staar, sest joaquin pani neid kõiki uskuma, et kui ma siia saabusin, ei osanud ma isegi ''hola'' öelda ja nüüd siis räägin juba maailmast. mulle tulid kohe meelde lollitamised eestis kuskil väljas (peamiselt tallinnas ja PÄRNUS) - ''hola, soy penelope de espana y ella es mi hermana paula'', aga noh, seekord olin siiski evelin de estonia.

ja siis lihtsalt mingi random tüüp, kes arvas, et laval on ka okei istuda. ega kellegil selle vastu muidugi midagi ei olnud.

täna. pühapäev. oligi täiesti pühapäev. koristasin, lugesin rõdul raamatut, viilisin küüsi, tegin süüa. JA SIIS! vaatasin laivis seda hullu tüüpi, kes kosmosest langevarjuga alla hüppas ja nii muuseas paar maailmarekordit tegi. see oli ülilahe! ma tundsin umbes seda sama, mida siis kui mu vennakene lennukist alla hüppas (selle erinevusega, et tookord ma hakkasin nutma, kui nägin, et ta langevari korralikult lahti läks, aga ega selle kosmosemehe vaatamisega asi ka nutust kaugel olnud - elasin ikka väga sügavalt kaasa). noooh ja siis. üllatusena hakkas minuga fb rääkima üks mapachodest (tüübid, kelle juures me couchsurfisime kui mariedega hääletamas käisime) ja küsis niisama, et kuidas mul läheb. ma sheerisin temaga otseülekande linki ja ütlesin, et minu freefall oli see, et ma kolisin barcelonasse. noh, ta tegelikult teadis selle võimalikkusest, sest kui ma katsetel käisin, siis ma ööbisin ka nende juures, aga seekord hakkas ta minuga rääkima hoopis seetõttu, et kohtus ühe lauljaga, kes talle mind meenutas. ja muidugi oli siis täna nende kultuurikeskuses selle tüdruku bändi kontsert. muidugi ma läksin. ja hea oligi, sest see oli ülilahe! kogu see õhtu, ma mõtlen. muusika, inimesed ja KOHT. viimati kui ma seal käisin, ei olnud nad veel avatud. nüüd on neil see keskus täies hoos. seal on pood, baar ja saal. nädalas toimub seal umbes kaks kontserti ja ka kõike muud - näitused, mingid teatrivärgid, niisama chillax õhtud jne. hästi lahe on seal. ja loomulikult ma sain juba ka pakkumise, et nii kui mul mingi idee tuleb, siis võin seal sellega esineda. oh yes, i'm so gonna do it. mis mulle selle koha juures kõige rohkem meeldib, on see, et nad on seal nii avatud ja vabameelsed (tähendab, see meeldis mulle mapachode juures algusest peale). nende põhiline eesmärk on olla muutlikud ja avatud kõigele uuele. seetõttu toimuvad seal igasugused ülilahedad ja erinevad üritused. alati kui sinna näiteks kontserdile minna, on lava erinevas kohas. ja ka nende teatrivärkidega on neil see põhimõte, et tegijad võivad kõike teha, kuni neil on mingigi kontseptsioon. ükskord oli neil seal näiteks olnud selline lava, et kogu põrand oli kaetud veega ja keset ruumi oli kõrge majakas, mille üleval pöörles tuluke, mis oli hästi laheda valguse tekitanud. ja kõigele lisaks on ka kogu kujundus kogu aeg muutuses. neil on seal üks sein, mille nad lasevad ühel kunstnikul tervenisti kujundada, aga see kujundus (joonistused, maalid) jääb sinna kolmeks kuuks. pärast kolme kuud värvitakse sein uuesti valgeks ja siis tuleb ja kritseldab sinna järgmine kunstihuviline. ülilahe idee mumeelest.

MUTUO CENTRO

ja seal tutvusin kolme sakslasega, kes on ka muusikud, kellele pato tegi just kolm päeva tagasi selle sama maja katusel muusikavideot ja kes mind berliini kutsusid, sest neil pidi seal mingi vägev üritus tulema. i said yes, mõistagi. mul on seal ju mu esimene miimiõpetaja ja ja ja ja.. üleüldse - kellele berliin ei meeldiks? fakk. mulle meeldib see linn järjest rohkem.