fin de semana

nonii. nüüdseks on kaks nädalat kooli läbi. homme on vaba päev, sest neil on siin jälle mingi püha. ma ei tea küll (ei saanud katalaani keelest aru, kui üks poiss mulle seletas), mis seekordse fiesta põhjus on, aga no hästi. koolist kirjutamisega on selline asi, et mul on teatripäevik, kuhu ma kirjutan iga päev, et mida tegime ja et mida ma tunnen, mistõttu on nagu pisut veider seda kõike siin korrata, niiet andestage mulle, kui ma millestki topelt kirjutan, ma lihtsalt ei saa siis aru, kas ma kirjutasin seda siia või sinna. igatahes, väike vahekokkuvõte...

kool on hästi hea. ainult neli tundi päevas (kümnest kaheni), aga ausaltöeldes rohkem vist ei jõuakski. vähemasti praegu, võimalik, et tulevikus on mu keha juba nii palju vägevam, et võin kümme tundi ka järjest higistada. jah. peaaegu iga päev on need neli tundi täiesti läbimärjad. me tuleme kooli umbes pool või veerand tundi enne kümmet ja räägime teineteisega igasugustes veidrates poosides (kõik venitavad ja teevad end soojaks), siis tuleb õpetaja ja me soojendame veel kõik koos umbes 15 minutit, mille lõpuks on tavaliselt keel juba vestil, sest sageli on see täidetud kõikvõimalike lihaste treenimise ja samal ajal laulmisega vms. nonii, ja siis läksime. alustasime oma keha jagamisega osadeks ehk et õpime, milliseid liigutusi meie keha üleüldse võimaldab teha ja mis on need erinevad osad, mida eraldi liigutada saab. siis et mis lihaseid me erinevates igapäevastes olukordades kasutame ja sealt edasi liikusime juba kujuteldavate esemete juurde. näiteks on meil seal ruumis mitu erinevat elastikeset, mida me igatepidi tirima peame kuni selle kõige viimase hetkeni, mil see asi meil käest ära lendab. see on muideks päris keeruline, sest kuigi seda eset päriselt ei eksisteeri, siis neid lihaseid, mida me kasutaks, kui see ese oleks päriselt ka seal, tuleb ikka kasutada ja see energia, mis kuluks, kulub ka sellest hoolimata. sageli on selle kummi teine ots kellegi teise küljes, mistõttu ka see teine inimene, kelle küljest sa kummi tõmbad või kes sinu küljest kummi tõmbab, peab ka seda energiat ja jõudu tundma ja tunnetama ja sellele reageerima. need harjutused on väga lahedad. siis saab asju veel lükata tõsta või alla poole suruda. noh, kujutate vist ette küll, eks. üks decroux õpetuse peamine eesmärk on see, et näitleja peab oma füüsilise keha ja liikumisega väljendama oma mõtteid ja tundeid. kusjuures, see ei olegi nii raske, kui see alguses tundus. me teeme iga päev ka improvisatsioone, mille käigus ilmneb nii mõndagi. üks suur saladus on see, et kui näiteks ühest punktist teise liikumisega takistavad meid kujuteldavad füüsilised esemed, siis neile mitte silmadega tähelepanu pöörates muutuvad need vaataja jaoks vaimseteks segajateks. kabuum. oh jah, see on ikka päris raske, siin kuidagi sõnadesse panna seda, millega me üldiselt koolis tegeleme. aga hästi, ma ei tüürigi perfektsuse suunas. üks mu ülilemmik asi on lavavõitlus. praegu me teeme seda kujuteldavate kaigastega, see on hästi lahe ja see võtab ikka korralikult läbi, sest lendlemist, hüppeid, suure hoo pealt tulnud löökide blokeerimist ja ise suure hooga löökide tegemist on väga palju. hingetõmbe hetki on ka, aga kes siis ikka kakeldes väga palju puhkab, eks. novot. ja kõige selle ja enamagi asjade tõttu ilmnevad iga päev mingisugused tundmatud lihased, kellel on valus, sest nad on palju tööd teinud. eelmisel nädalal lonkasin kolm päeva, sest mingisugused põlvede ümbruses olevad lihased olid kõndimisele väga konkreetselt vastu. üleeile valutasid lihased kaenlaalustes (???) ja eile ja täna.. uskuge või mitte.. kaelalihased. ootan juba mingeid kõrva-, kulmu- ja sõrmelihaste valusid. 

ühtegi teoreetilist tundi meil ei ole. küll aga on kohustuslikku kirjandust päris palju. kõik, mis puudutab decroux'd ja siis muidugi ka kogu ülejäänud maailmakuulus teatrimansa, sh stanislavski, artaud, brook, barba, grotowski, meyerhold, graig jt. hea, et ma üht-teist ikkagi veel mäletan nendest tüüpidest. see on päris vajalik, neid kombineerida. sest näiteks läbielamist ja osutamist leidub meie etüüdides ka päris palju, seda kõike läbi füüsise muidugi, but still.

aga mis siis veel. raske on seda kõike kuidagi sõnadesse panna, sest neid asju on keeruline seletada ilma ettenäitamiseta. aga ma ei tea, teoreetikutele võib-olla nii palju teadmiseks, et kehamiimi erinevust pantomiimiga rõhutatakse ikkagi päris palju. palju tuuakse tundides näiteid (kohati negatiivseid) pantomiimist, a'la ''pantomiimis tehakse nii, aga noh, cmon, meie ei tee niiviisi'' ja see on ka üks põhjus, miks sageli mingeid figuure tehes katame näo valge kangaga, et see liiga ekspressiivseks ei osutuks, et kogu värk ikka ülejäänud keha kaudu vaatajateni jõuaks. figuurid on sellised alguse ja lõpuga kindlad, kuidas nüüd öelda, liigutuste jadad. näiteks on ühe figuuri nimi san sebastian, see on mingisugune kaitsepühak, kellel on hästi palju südamevalu ja kes on üldse vist veits näää (ma ilmselgelt ei tea, mis värk temaga täpselt on), aga põhimõtteliselt figuur algab sellega, et me seisame teises positsioonis (kehamiimis on neli algpositsiooni, millest kogu värk alguse saab ja kuhu kogu värk lõpeb, teine on selline, kus on jalad harkis, varbad veits väljapoole, käed kõrval, kogu keha sirge, pilk otse ja kaugusesse, silmad ja süda lahti.) ja äkki tabab meid (oh noooo!) nool ribidesse ja sealt edasi südamesse ja siis noh kogu selle dramaatilise stsenaariumi kirjeldamiseks ja ''MIKS MINA?!!?!?'' küsimiseks järgneb kindel liikumine. huhh, ma loodan, et see kõik liiga segane ei ole. ühesõnaga, selleks, et see südamevalu ja ''miks mina?'' ei väljenduks meie näo, vaid keha kaudu, siis tõmbame endale selle figuuri tegemise ajaks pm koti pähe (või noh, seome hästi diibi valge lina enda pea ümber). see kõik näeb muide väga lahe välja, soovitan.

ja see pole veel kõik. aga ma ei kavatsegi kõigest siia kirjutada. ütlen vaid, et kogu selle ja veel enamagi händlimiseks on vaja väga tugevat keskendumisvõimet. koolis peab alati olema 101 protsenti kohal, sest kuidas sa ikka tõmbad kogu keha jõuga mingisugust olematut eset nii, et sa tegelikult ei keskendu sellele täielikult ja tegelikult ei usu, et see kummijupp on seal. kui sa ei usu ja kui sa ei keskendu, siis seda ei olegi, sest siis lihased ja liigesed ja kehakaal ei tee seda, mida tarvis, et kõrvaltvaatajat uskuma panna, et seal on see kumm. ja keskendumisega on ikka nii, et mõnikord tuleb hästi välja, teinekord jälle mitte. seetõttu on mõned päevad koolis teistest raskemad, sest mõnikord miskipärast ei suuda nii täielikult keskenduda. aga see on normaalne. vähemalt nad ütlevad seal, et see on normaalne. et nii käibki. aga muidugi, tuleb õppida seda, et kui tarvis, siis lihtsalt paned kogu oma energia ühele kujuteldavale esemele ja jagad seda läbi selle eseme teistega. muidugi, muretsemiseks pole selles mõttes põhjust, et alati tuleb ka vastus, onju. vastuarmastust võib-olla mitte, aga vastus ikka. 

ja praeguseks kõik. tegin paar pilti meie kooli sissepääsust, nagu lubasin. soovitan ekspressiivsematel inimestel kogu vedeliku oma suust alla neelata (kui seal muidugi on parasjagu midagi), sest tõenäoliselt te purskate naerma ja mõtlete: ''või kooooli läksid sa sinna barcelonasse...''.

suitsupaus

alumise rea vasakult neljas ja viies ja siis veel kuues on ühe mu kooli saali aknad

ma lähen nüüd oma korterikaaslase sünnale üles mäe otsa, tegin talle kooki, seda paljude lemmikut:

adéu!