tere

hästi. neile, kes ei ole asjaga kursis, siis see blogi sai asutatud, sest mul on hästi lahedad sõbrad, kes kinkisid mulle sünnipäevaks barcelona reisijuhi challenge book'i, mis tähendab (nagu piltidelt näha) seda, et linna ja selle osi tutvustavale tekstile on lisatud challenge'id, mida ma siin olles täitma pean. kui nüüd aus olla, siis pean tunnistama, et alguses sain selle asja päris hea hooga käima, aga nüüd ei ole nagu mahti olnud rohkemaid täita. see muidugi ei tähenda, et need täitmata jäävad, lihtsalt... mañana, haha. igatahes. praegu ma kirjutan, sest et hästi paljud on küsinud, et kuidas läheb ja et mis ma siin teen ja et kus pildid on ja et misasja juba chillin nii täiega siin hispaanias, et üldse ei viitsi enam sõpru asjadega kursis hoida ja neile pilte postitada ja ja ja.. palun. siit ja siia see kõik tuleb.


et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama päris algusest... esimese päeva õhtu barcelonas, nagu paljud juba feissbuki kaudu teavad, lõppes the kooks'i laiviga. see oli geniaalne. ma jõudsin siia täpselt sellel ajal, kui kõikjal linnas peeti barcelona kaitsepühaku la mercé pidustusi, teatavasti on hispaania as katoliiklik as it gets, mis tähendab esiteks seda, et kõik kristlikud pühad ja patroonide nimepäevad jne on kõige olulisemad pidupäevad (või nädalad) üldse. näiteks on nimepäev palju olulisem kui sünnipäev, sest nimed on tuletatud enamasti pühakute nimedest ja siis jaanipäev on superpüha koos supetilutulestikuga, aga aastavahetusel süüdatakse võib-olla üks säraküünal. kui sedagi. etc. ja kuna la mercé on barcelona jaoks kõige olulisem kaitsepühak üldse, siis pidu ja pillerkaar ja - nagu juba mainisin - tulevärk on ka kõige vägevam. niisiis korraldatakse igal septembril barcelona kaitsepühaku auks festival ''la mercé'' ja sel aastal toimus selle kõrvalfestivalina ka BAM festival, mille raames siis esines ka the kooks. eriti lahe oli see, kuidas ma avastasin, et selline kontsert üldse on - nägin päeval linnas jalutades (ja challenge'eid tehes) mitut lava ja iga lava juures oli plakat la mercé festivali reklaamiga, pärast kodus vaatasin, et nii nii, mis meil siis täna ka pakutakse ja alguses ei leidnudki midagi seoses selle BAM'iga, vaid sattusin sinna kodulehele alles siis, kui olin juba otsustanud mingile muule konsale minna, mis lihtsalt mu kodu lähedal oli. loomulikult, mõtlesin ümber. aa. ja kui keegi veel aru ei saanud, siis eriti lahe oli see äsjaräägitud lugu sellepärast, et see kõik oli väga juhuslik. muidugi, on veel üks teine lugu seoses sellele konsale minemisega.. aga ma ei tea, mul hakkas natukene imelik korraks. ei oska vist kirjutada eriti. või siis olen väsinud. aga igaljuhul. ma jätan selle praegu rääkimata. nii. aga nüüd paar pilti vahelduseks. illustreerimaks. misiganes.

mina, uhke oma uue seeliku üle, kohalik õlunaad (estrella damm) näpus oma kodutänaval, teel the kooksi laivile

 jõudsin pärale

 üks kuni mitu pilti pooletunnisest ilutulestikust la mercé festivali viimasel õhtul

ema külaskäigu viimase päeva õhtul kodu kõrval mäe otsas

mis siis veel. ma püüan lühidalt teha ja edaspidi vähehaaval postitada, aga praegu, kuna olen siin olnud juba kaks nädalat ja pole vahekokkuvõtteid teinud, siis muljeid on palju ja seetõttu see postitus muudkui venib. aga. edasi. 

kodu. elan koos ühe argentiina poisi ja brasiilia tüdrukuga, kes kolis sisse üleeile. elan linnaosas nimega poble sec. see on hästi tore linnaosa, nagu omaette väike linnake. täpselt vanalinna kõrval ja ei ole üks nendest ruudulistest linnaosadest, mis on ka.. tore. tüdruk õpib kunsti, ta nime ma praegu kahjuks ei mäleta, aga poiss on joaquin, ta on väga argentiinlaslikult sõbralik ja heasüdamlik. pluss ta on lõpetanud filmikooli ja teeb workshope ja mängib kõiksugu pille. üks õhtu käisime tema ja ühe ta sõbraga päikeseloojangut vaatamas. pildid:

mis mulle selle linna puhul eriti meeldib, on see, et siin on hästi palju üliarmsaid pisikesi poekesi. puu- ja juurvilja poed, saiapoed, lihapoed (kusjuures ma hakkasin taimetoitlaseks - see on üks challenge'itest), tubakapoed, ökopoed, hiinanodi poed, kohvikud jne. aa noh. ja siis muidugi - turud. vapustav, mis kraami sealt kõike saab. imepuuviljad, seemned, maitseained jnejne. eriti tänulik olengi fruites y verdures poodide eest - alati on värsked puu- ja juurviljad käe-jala juures (kuidas iganes seda väljendit ka ei kirjutata), niiet ma söön väga palju värskeid toite. igal hommikul smuuti, igal õhtul kas riis, makaronid, couscous, kinoa vms ülipaljude värkete juurviljadega ja erinevate seemnetega.

nüüd, mis kõige tähtsam, kool. te ei kujuta ette ka. või siis kujutate. aga. ma ei tea. see on lihtsalt... ma olen nii õnnelik, et ma siia tulin. sest selle kooli pärast ma ju tulingi. ja kool ongi see, mis mulle siin kõige rohkem meeldib. kohati on hästi raske, sest kuigi tundide poolest ei ole kool kuigi koormav, siis keele tõmbab küll vestist lausa läbi ja kehaline tehnika on tohutult raske, aga samal ajal on see ka väga väga väga väga lahe. sest nii kui natukene hakkab koitma ja järjest paremini hakkavad harjutused välja tulema, on kohe maailmaparim tunne. ja motivatsioon ja pühendumine on põhjas. selleks, et oma keha nii hästi kui võimalik tundma õppida, tuleb temaga hästi läbi saada. see tähendab siis seda, et toit peab olema tervislik, unetunnid peavad olema piisavad ja fiestasid ei saa endale väga palju lubada. aga nagu ma nii mõnelegi juba olen rääkinud, siis ongi hea. sest kaua see jauramine ikka kesta saab. vahete vahel tuleb end ka totaalselt käsile võtta. ja mul on praegu see aeg. misasja. superhea tunne. ma räägin koolist veel tulevastest postitustes, praegu ei peatu sellel pikemalt. aaaa. fun fact - kooli sissepääs on läbi autoremondi töökoja - hiljem lisan teile pilte sellest. see on naljakas. aga see on tore ka. sest see illustreerib hästi ka barcelona üldist vaibi ‘‘miks mitte, kui see mulle meeldib’’ ehk miks mitte teha kehamiimi kool pealtnäha kõige veidramasse kohta üldse, kui kõik, mida me tegelikult selle kooli rajamiseks vajame, on paar suurt saali ja sellest huvitatud inimesed - mis ongi see, mis see kool füüsiliselt on.


ja viimaks. ilm. kuigi ükski sügis tõenäoliselt ei poe mu südamesse nii sügavale kui värvikirev ja romantiline tartu sügis, siis siiski, mul on hea meel selle sügise üle, mis siin on. eriti just sel põhjusel, et kuigi suvi oli ülilahe ja täpselt selline, nagu ma ootasin, et ta oleks, siis sooja ei olnud piisavalt palju, et see oleks kontidesse jäänud. siin on nüüd see soe, mis suvel puudu jäi. taevas on sinine ja päike on kollane. iga päev on umbes 22-27, esimestel päevadel koguni 27-30 kraadi sooja, vesi on 22, inimesed käivad alles rannas ja kampsunit ei ole veel vaja kapist välja võtta. viimastel päevadel võtsin esimest korda õhukese teki voodisse, seni magasin ainult linaga. ja arvestades seda, et suvel on siin nii meeletult kuum, et inimesed on hea meelega oma akendeta tubades kivimüüride taga kuuma eest varjus, siis praegu on siin täpselt nii soe, et võib oma urust välja päikese kätte tulla. see on eriti lahe, sest linn elab. ja minu kujutlus sellest linnast kui linnast, kus ''miks mitte teha seda, kui see mulle meeldib'', on saanud elavat tõestust. ahjaa. ja siis veel see, et barca on praegu veel piisavalt suur ja tundmatu minu jaoks, et ma eksin nädalas vähemalt neli korda ära. ja need kohad, kuhu ma satun, kui olen eksinud, on järjest ilusamad. ja tähtsamad vaatamisväärsused on ka nähtud.

nüüd pildid läbisegi:

ja nii uskumatu kui see ka poleks, ongi praeguseks kõik. lähen nüüd magama, homme jälle oma ülilahedasse kooli. lõpetuseks veel paar märksõna: tame impala, hallo kosmos, inglid, make your dreams come true.

ja siis veel seda, et... oktoobri lõpus tulevad nemad ka siia!! nagu siiiia!! mu kodutänavale:

niiet, sõbrad. hakake pileteid bookima. vein on odav. majutus on minu juures. ma armastan teid!