be careful what you wish for...

...cause you just might get it. 

ja mitte ainult! sa saadki selle! ma ei teagi, kust otsast nüüd alustada, aga eks ma proovin algusest pihta hakata. niisiis ma sain ČajChai'sse tööle, nagu te juba teate. ma ju ometi afirmeerisin seda, et ma teen tööd, mis mulle meeldib ja täpsemalt, et ma töötan just seal. ja kuna mul esialgu õnnestus seal töötada ainult ühel päeval nädalas ja minu suur soov oli töötada vähemalt neljal päeval, et ikka roppu moodi raha teenida, siis ma hakkasin aga manifesteerimisega pihta. möödus umbes kolm nädalat ja kohe olidki mul käed-jalad tööd täis. töötasingi neljal-viiel õhtul nädalas, sealhulgas igal nädalavahetusel, ja teenisin, mis seal salata, roppu moodi raha. ülejäänud kahel õhtul pärast kooli olid mul kolmetunnised proovid ja üks õhtupoolik oli ''vaba''. üks õhtupoolik nädalas! umbes kuus tundi. ''puhkust''. mis siis edasi sai, oli see, et ma jäin jõhkralt haigeks. mu keha ei pidanud seda koormust vastu, kuna mul ei jäänud enam üldse aega endaga tegelemise jaoks. õige pea tiksub täis esimene aasta vähemalt 95% toorvegan dieedil ja minu keha on teinud läbi väga suuri muutusi ja puhastusprotsesse, mis siiani toimuvad ja aina süvenevad. sellega on käinud käsikäes paljud spirituaalsed praktikad, mis koos toitumise abiga minu teadlikkust ja vibratsiooni suurel määral tõsta on aidanud. puhastusprotsesside all pean ma silmas lisaks füüsilisele puhastumisele ka kõiksugu muude tasandite puhastumisi. see võib mõnikord olla väga raske, sest pinnale kerkivad igasugused vanad illusioonide, eitamiste, tähelepanu endalt eemale juhtivate toimetamiste, ego ja mõnuainete alla peidetud tunded, hirmud ja kompleksid, millega ühtäkki tuleb silmitsi seista ja millest tuleb tervise ja heaolu huvides vabaneda. ma tunnistan siiralt, et olen elanud väga ebateadlikku ja rumalat, ennast ja planeeti materdavat ja enesehävituslikku elu, kuid olen väga tänulik, et aeg selle kõige läbivalgustamiseks ja sellest vabanemiseks on kätte jõudnud praegu ja mitte siis, kui olen enda naeratuse taha peitnud veel kolmkümmend aastat kurbust ja depressiooni. miks ma sellest praegu räägin? sest see on otseselt seotud minu haigestumisega liigse rabelemise tõttu. kuidas? tänu sellisele intensiivsele puhastusprotsessile olen ma muutunud väga tundlikuks nii füüsiliselt kui ka energeetiliselt. ja kuna töötamise, kooli ja proovide kõrvalt ei jäänud mul enam aega meditatsiooniks, hommikujoogaks, pikkadeks teesessioonideks, lugemiseks, kirjutamiseks, lõdvestumiseks, puhkamiseks, siis kaotasin järjest rohkem ühendust iseendaga ja olin lihtsalt igal pool laiali, ainult andsin ja teenisin küll raha, aga siis avastasin, et raha ei olegi see energia, mida mul kõige rohkem vaja oli. ja kuna toitun peamiselt vaid puuviljadest, siis keha on eriti puhas ja tundlik igasugustele liigsetele pingutustele ja annab väga selgelt märku, kui käesolev rütm ei sobi ja muutub hävituslikuks. niisiis ma olin nädal aega kutu. ei saanud ei istuda ega astuda, söök ei püsinud sees, ma arvasin, et ma suren ära. ma polnud kunagi varem selliseid aistinguid tundnud. liikusin kehast kuidagi eriti kaugele, pea tuikas, aga nii nagu ei kunagi varem ja isegi vesi tegi kõhus kõrvetavat valu. olukord päädis sellega, et minu keha võttis täieliku kontrolli selle üle, mida ma teen, kuhu ma lähen ja mida ma söön. kuna söömine on ühtlasi ka väga emotsionaalne tegevus, siis ka selle kaudu hoidsin eemale igasugustest negatiivsetest mõtetest ja tunnetest, millega oleksin pidanud silmitsi seisma ja millele alistuma ja mida aktsepteerima ja millest seejärel vabanema, aga selle asemel muudkui matsutasin ja rabelesin edasi. aga kuna ma ei matsutanud mitte suhkrut ja bigmäkke, vaid datleid, rosinaid ja banaane, siis keha oli piisavalt intelligente ja teadlik, et mitte tahta enam koguda neid asju endasse ja jättis kõik mu tegemised pooleli ning pani sundolukorda, kus pidin endale aega võtma. ja see võrdlemisi agressiivne käitumine minu keha poolt õigustas end igati - enam ei söönud ma emotsioonide ja negatiivsete mõtete eest põgenemise eesmärgil, sest olin koheselt teadlik sellest, mis tunded ja mõtted mind parasjagu läbivad ja alistusin nendele ning lasin need endast läbi minna, mitte ei söönud neid endasse. sellel pöördelisel nädalal tegin palju muudatusi ja ümberkorraldusi. lisasin oma toiduvalikusse paaril korral nädalas midagi küpsetatut, et oma kehale natuke rohkem füüsilisel tasandil tööd anda ja endale selle kaudu rohkem aega võita, sest kohe ei õnnestunud mul vähem tööl käima hakata. taipasin, et elustiil ja -rütm on olulised eeldused selliseks toitumiseks. sellise tempoga, mis minul nüüd paar kuud oli, ei ole võimalik olla 100% puuviljatoitlane, sest see oleks nagu elada alati paastudes, mis, muide, on ka võimalik, aga mitte heitgaase ja muud sodi täis suurlinnas iga päev täie tähelepanuga töötades ja koolis käies, kusjuures nädalane füüsiline koormus on keskmiselt 30 tundi ja enesega ühendumiseks põhimõtteliselt aega ei ole. öeldakse, et paljud ''algajad'' toortoitujad naasevad mõne aja pärast tagasi küpsetatud toidu juurde, sest nende elustiil ja väärtushinnangud ei soosi sellist toitumist, kuna sellega kaasneb nii tugev mõtteselgus ja puhastumine igal tasandil, et illusioonidele ja egopõhisele, duaalsele maailmavaatele ei jätku enam piisavalt pimedaid nurkasid. seega toitumine peegeldab väga selgelt maailmavaadet. nüüd selleks, et mitte naasta ignorantse eluviisi juurde, tegin siiski suuri muutusi ka oma töögraafikus ja tasapisi naasen täielikult toore toidu juurde, sest nüüd kus töötan ainult kahel päeval nädalas ja vähemalt üks päev on mul alati täielikult vaba meditatsiooniks, teesessioonideks, endaga olemiseks ja puhkamiseks, on mul ühendus endaga taasloodud, illusioonid uuesti purustatud ja tahtmine olla terve ja selge ja puhas jälle päevakorras esikohal (mitte tahtmine teenida palju raha).

oeh. tundsin, et pean seda jagama. ma polnud ammu kirjutanud, sest koguaeg on olnud hästi kiire ja kuna see oli minu jaoks oluline läbielamine, siis leidsin, et peaksin selgitama, millised on olnud need peamised tegevused ja milline on minu praegune arusaam sellest, mida see aeg on minu jaoks tähendanud.

aga lõpetuseks ka lõbusamatel teemadel...

mul oli kuukene tagasi suur rõõm võõrustada enda kaunis kodukeses Laurat, kes enne oma erasmuse pooleaastase programmi lõppu zaragozas tuli veel viimasele väljasõidule barcelonasse ja kellele ma oma tiheda graafiku kõrvalt pisut aega, aga rohkem lihtsalt oma kodu jagasin. mul oli väga hea meel teda siin näha, sest saime jagada oma kogemusi seoses põhjamaalaseks olemisega ja lisaks mind rõõmustas väga, et kui ta tuli ja mulle ütles, et tee talle ei meeldi, sest kuumad joogid talle ei istu, aga kui läks, siis ostis endale justnimelt teed ja kusjuures väga head ja kvaliteetset teed koju kaasa. 

ja siis lõpetuseks mõned pildid, nagu ikka, et vähemalt näha, mis toimub, kui lugeda või kuulda ei saa. aitäh neile, kes on palunud mul uuesti kirjutada. teie huvi loeb mulle väga palju. nüüd, kus mul on rohkem aega, püüan tasapisi ikka üht-teist jagada. jututeemasid on mul muidugi tohutult palju, sellepärast ma ei muretse üldse. mis mind vahel arvuti järele just haarama ei pane, on mõte, et see võtab nii kaua aega. praegu läks mul näiteks kaks tundi. aga jagada on ilus. isegi siis kui see võtab kaks tundi. sest see on ju vähim, mida teile nii suurelt distantsilt jagada saan. kaks tundi, et rääkida maailmast ja minu maailmast. musitan!

minu uus jixing teekann oma uhkel teemerel (sellest, mis on jixing ja miks jixing ja üleüldse teest ja tee teest kirjutan kindlasti pikemalt mõnes järgnevas postituses)

uuendused mu meditatsiooni ja teenurgakeses:

printsessid:

pildid toortoitlase köögisituatsioonist:

ühel teepoe püsikliendil on barcelona lähedal suurte põllulappidega maakodu, kus lubas ka mul sõrme mulda pista ja tänutäheks vahetevahel värsket kraami koju tuua:

raamatukogu lugemispingid, mille suur kasutajaskond mulle naeratuse suule tõi:

väsinud olin küll sageli, aga muidu selline rõõmus teesoovitaja:

hiina uue aasta tähistamise teetseremoonia:

mul jäi suu ammuli, kui läksin esimest korda sellesse kaubamajja, sest oli (on) soodukate aeg ja mõtlesin, et vaatan siis kah, kas leian midagi meelepärast:

ja kaks pilti, sest ma igatsen väga:

the divine light in me honors the divine light in you

tšau! varsti jälle!