Monday, March 9, 2015

finito

Nonii. Viimane postitus sai siia postitatud veidi rohkem kui terve aasta tagasi. Mul oli pidevalt tahtmine mingi lõpetussõna kirjutada, kuid mis teha, kui pole seda õiget tunnet. Vägisi ei kirjuta ju midagi. Ent nüüd, eneselegi üllatusena, tuli tahtmine midagi öelda. Olen elanud taaskord Eestimaa pinnal nüüd juba pool aastat ja just paar päeva tagasi naasin Hispaaniast, kus seekord käisin juba külalisena. Küllap eelmise kodu külastamine tekitaski isu sealset tunnet endast veelkord läbi lasta.

Oioioi.

Tegelikult tahaks lihtsalt panna punkti sellele perioodile ja ühtlasi ka sellele blogile siin, mis viimasel ajal niikuinii juba soiku vajus - ei olnud enam tahtmist nii pidevalt aru anda igast oma tegemisest, kuigi eranditult iga kui üks oleks seda väärinud.

Minu elu Barcelonas avas mulle uue ja puhta peatüki, mis andis võimaluse ümber hinnata kõik, mis seni oli nähtud-kogetud. Sattusin distantsile senisest ja hoolimata Barcelonasse sobivast vine-suitsusest eluviisist jäid järk-järgult maha pea kõik vanad harjumused ning uued tuuled juhtisid mu hoopis puhtamale ja selgemale teele. Lausa nii, et vahel ahastasin isegi, et kuidas elu küll nii irooniline saab olla, et just seal, kus vein on kõige odavam ja kõiksugu sisudega plärud kõige kergemini kättesaadavad, tõstab minu sees pead vägev puhtuse taotlus, mis kogu ''lõbu'' kõrvale lükkab ja sirgelt valguse ja kerguse poole sammub. Kui ma oleksin aasta varem sinna läinud, oleksin senini lehvivi hõlmi, pläru ees ja veinipudel näpus, püüdlikult ükskõiksena lõnkumas linna kõige ''vabameelsemates'' ja ''omanäolisemates'' lokaalides. Perspektiivitu enesesalgamine ja kompromiteeriv eluviis oleks oma vanas hiilguses!

Minus tekkis tõepoolest suur usaldus elusse enesesse, millega kaasnes suur puhastus, vana kõrvale heitmine ja uue vooluga kaasa minemine ning alistumine, leppimine ja palju palju õnne- ja armastusetunnet. Kõik, mis kaasnes, on sõnul seletamatu. Kaine olla on uhke ja hea. Uhke selle sõna kõige positiivsemas tähenduses. Kaine igas otsuses, kaine igas teos ja tagajärjes. Mis võiks olla parem kui olla täielikult teadlik iseendast ja oma elust ning sellest, mis ja miks ja kuidas ja kellega ja millal ja mida….Tahan öelda, et tunda end igati kainelt on ülim. See on võrreldav seisundiga, milles olime sel ühel hetkel tol õhtul kui tegime seeni ja saime aru, mismoodi toimib kogu universum ja ammugi, et mismoodi meie elu ja kogemus siin planeedil. Ainuke ja ühtlasi ka olemuslik erinevus nende kahe seisundi vahel on see, et kaine selgus kestab ja süveneb, aga seenetripp läheb mööda. Ma mäletan kui müstiline ja huvitav tundus see mõte, et inimkeha suudab kõiki neid keemilisi reaktsioone ise käivitada, mida käivitavad meis sageli erinevad sissevõetud ained. Ja kui kauge, aga üliihaldusväärne tundus see, et keha on võimeline end ise ravima või et keha on võimeline seadistama end nii, et selles kehas viibija oleks pidevalt õnne- ja eufooriatundes. Nüüd ma olen seda juba nii mitu korda omal nahal kogenud ja seetõttu on minu praegune eluviis muutunud suurel hulgal tagasipöördumatuks. Üht-teist ikka muutub ja muutuvad harjumused, aga peamine püsib. Sa ju ei pane enam näppu tulisele pliidirauale, kui oled juba korra kõrvetada saanud? See pole küll parim võrdlus, aga oma kasina sõnavaranduse tõttu minust hetkel paremat sõnade kombinatsiooni läbi ei voola.

Ma lihtsalt tahan teile kõigile, kes te olete mind üldse kunagi kohanud, põhjalikult või ka pinnapealselt tundnud või tunnetatud, öelda, et ma armastan teid kõiki ja oma kogemust, mida olen teie kõigiga jaganud, eranditult. Ma olen üdini tänulik, et olete olnud minuga ja minuta, sest see on mind juhtinud siia, kus ma praegu olen. Teiega jagatu on olnud mõõtmatult suureks õpetuseks, mis on upitanud mind kohta, kus tunnen rahu ja õnne ja soojust ka siis, kui on torm ja õnnetus ja külm. Ma olen jõudnud oma olemasolemise olemuseni ja tõeliselt tabanud, mida tähendab, et kõik on mööduv. Taibanud kogemuslikult, et ainus, mis ei muutu, on see, et kõik alati muutub. Leidnud oma koha ja ülesande muutuvas ilmas ning võimaluse sellele täielikult pühenduda ses mööduva loomuga tihedas reaalsuses. Ma sain tunda, mida tähendab elada südamest ja ma päriselt armastan, esmakordselt ja esmaklassiliselt.



Niisiis. Aitäh, Barcelona! Aitäh, sõbrad! Jääme uute kohtumisteni!

Armastage!









No comments:

Post a Comment