pärast laupäevast linna peal möllamist oli nagu aamen kirikus mul pühapäeval natuke nigel olla. ja ma ei joonud ju midagi peale ühe väikse topsi maasikaveini.. nüüd ma mõtlen, et selles tõenäoliselt oligi asi - oleksin pidanud selle pika tantsimise ja mitme suitsu peale mitu liitrit vett jooma. aga õnneks on siin endiselt palju värskeid puuvilju, mis mind hädast välja aitasid. sõin ära terve mango ja tegin loomulikult värsket apelsinimahla. kohe hakkas kergem. ja pärast väga pühapäevast pühapäeva (koristamine, pesu pesemine, rõdul lugemine, kristallide puhastamine ja kaugseanss (räägin pärast pikemalt)) algas uus nädal jällegi väga hea hooga!
esmaspäeval oli meil osadega koolis ilmselgelt väga lõbus taaskohtuda ja sai korra või paar ikka kõik naljad ja naljakad olukorrad laupäevast meelde tuletada ja siis ka neid naerma ajada, kes originaalis naljadest ilma olid jäänud. esmaspäeviti on alati koolis hästi hea olla, sest nädalavahetus on vahel ja tahtmine koolis olla sellevõrra suurem (sest lahusolek suurendab ju ometigi kiindumust), ma ei mäleta (ja ei viitsi praegu teatripäevikust üle ka vaadata), mida me täpselt koolis tegime, aga see-eest mäletan täpselt, millega tegelesime terve teisipäeva ja kolmapäeva - jaki selga panemisega. meil on üks selline kompositsioon, kus pidime kokku lugema, mitme liigutusega võtame toolileenilt jaki ja selle selga paneme. pärast umbes neljakümmet jaki selga ja seljast võtmist hakkasid liigutused vaikselt meelde jääma - mina panen 16 liigutusega (mõned panevad isegi 20 ja 21 liigutusega, aga mul on lukk katki ja nööpe ka ei ole, mistõttu ma saan ainult ühe truki kinni panna). siis kui liigutused olid juba hästi meeles, tegime nendega igasuguseid asju - panime jakki selga aegluubis ja superkiiresti jms. siiis aga pidime iga liigutuse järel muutma kolme asja oma keha juures - keha suunda (ehk puusade suunda), enda tasandit (kui oled parasjagu püsti, siis lähed poolpüsti, siis kükitad, siis istud, siis oled poollamakil ja siis täiesti pikali ja sealt edasi jälle samm sammu haaval püsti ja siis tooli peale (seal on ka mitu levelit) ja siis olenevalt su liigutuste arvust jälle madalamale tagasi) ja siis kolmandaks rindkere asendit. ja vot see on kohe väga raske ülesanne, kontrollida kõiki neid kolme asja. ma toon näite. alustan oma jaki selga panemist nii, et seisan sirgelt püsti tooli taga ja jakk on toolileenil. minu esimene action on see, et ma vaatan jakki. koos selle liigutusega, pean muutma kolme asja oma kehas - pööran puusa natuke paremale (et keha suund oleks muutunud), kõverdan natuke põlvi (et tasand oleks muutunud) ja keeran rindkere vasakule, siis kallutan selle vasakule ja siis kallutan selle ette (selle nimi on triple diseño ehk liigutad oma keha osa kolme erinevat moodi korraga (pöörad, kallutad kõrvale ja kallutad ette või taha), selles kompositsioonis peame muutma siis rindkere triple diseñot). ja nii peab tegema iga liigutusega, kusjuures nii, et need muudatused oleksid põhjendatud ehk et need algavad sellest põhitegevusest ehk jaki liigutamisest. näiteks kui üks minu kuueteistkümnest liigutusest on see, et panen parema käe varrukasse, siis see on impulsiks, mis mu ülejäänud keha liigutab ehk siis kõigepealt liigub käsi varrukasse, siis muudab oma asendit rindkere, siis keha suund ja siis tasand. lõpuks on saalis palju inimesi kes igatepidi pikali ja külili ja kõhuli ja selili ja veidrates asendites kuskil põranda ja tooli või tooli ja lae vahel endale jakke selga panevad. jällegi, väga raske seletada, aga hästi lahe näeb välja (sellest ei ole youtube'is videot). ja ma kujutan ainult ette kui lahe see veel siis välja näeb, kui kõik päriselt aru saavad, mida nad seal teevad, sest see on ikka väga raske ülesanne ja keegi ei suuda veel kogu oma liikumiskava meelde jätta, rääkimata selle eksimatult ettekandmisest. võib-olla sellepärast me harjutamegi seda terve aasta jooksul. samas ei tea ka.
igatahes, sellega me peamiselt tegelesime teisipäeval ja kolmapäeval. ja siis tuli puente (mis hispaania keeles tähendab pm pikka nädalavahetust), mida neile meeldib siin tihti korraldada, nagu üldse fiestasid ja vabu nädalaid jms. seekord siis día de los muertos (1. nov) ja hingedepäev (2. nov). niisiis neli koolivaba päeva. mul on tegelikult kahju - armunud nagu ma olen. aga mis seal ikka, vabad päevad on ka toredad. kuigi ega ma oma kehal just liiga palju puhata ei lase - käin ikka jooksmas ja siis ühes hästi ilusas lehtlas vaatega ühelt poolt merele, teiselt mäele harjutan kooliasju.
aga muidugi, puhkan ka. juba vaatasin kaks filmi - extremely loud and incredibly close - järjekordne pisarakiskuja. kui tunned, et sul on raske või oled kurb, siis vaata seda ja nuta, sest kõigil on sama raske või veelgi raskem. ja siis ole õnnelik, sest raskusi me tulimegi siia ületama ja neist õppima ja nendest hoolimata armastama. kõike.
ja teine - thrive - tahtsin üldse teatrisse minna, aga loll olin, lootes et kümme minutit enne etendust saab veel pileti nii lahedasse teatrisse nagu mercat de les flors. niisiis ma tulin koju ja pidin tegelikult üldsegi kontserdile minema (algne plaan oli teater+kontsert), tõotas väga mõnus tulla (Matt Lee plaadiesikas), aga siis mul hakkas imelik olla ja ei jõudnud ühtäkki kuhugi minna ja nii ma siis otsustasingi hoopis koju filmi vaatama jääda. aga ega ma ei tahagi seda väga kommenteerida, ainult natuke. mul on hea meel, et seda nägin, sest see on väga oluline ja seal on palju tõde. kuigi lõpuks natukene raske mu jaoks. sest ma ei saa nendest pangasüsteemidest ja muust nii hästi aru kui võiks või peaks. ja lisaks sellele muutus kogu see asi lõpuks liiga vandenõuliseks ja ameerikalikult eepiliseks ja kokkuvõttes ei tulnud sealt mitte armastust, vaid kurjust ja see imes mu lõpuks täiesti tühjaks. niiet võrdlemisi halb tunne jäi pärast sisse, aga üldiselt ma vist usun suuremat osa sellest. lihtsalt kõikide selliste asjadega tekib tunne, et ''oota, aga see on ju tõenäoliselt veel omakorda vandenõu''. ma ei tea, võib-olla ma ei peaks nii ruttu seisukohta võtma, aga noh.. ega ma ei võtagi, ma rohkem nagu muljetan või nii.
nii. ja siis mahtus sellesse nädalasse veel tiibeti kausside workshop, mitu kaugseanssi ja palju inglitervitusi. kohe-kohe, kõigest lähemalt. tiibeti kausid on hästi toredad imeasjad, neid on kasutatud juba ammu ammu enne meie aega ja kasutatakse tänaseni väga mitmes valdkonnas üle terve maailma. näiteks kasutavad seda spirituaalsed õpetajad, jooga õpetajad, muusikaga ravitsejad, muud ravitsejad, mediteerijad jpt. tegemist on põhimõtteliselt erinevate suurustega kelladega, mis mitte ei ripu, vaid on teistpidi, nagu kausid ja mida mängitakse erinevate puuvasaratega kas kausi seinale lüües või kausi äärt pidi hõõrudes. originaalis on need pärit aasiast (eelkõige tiibetist, aga ka jaapanist ja hiinast), kus neid kasutatakse kloostrites meditatsioonide ja pühitsemiste läbiviimiseks (hästi palju ülevaatlikum jutt laulvatest kaussidest siin). igatahes, jah, minul on ka üks selline kauss ja kui ma avastasin, et mapachode kultuurikeskuses on tiibeti kausside workshop, siis võtsin kausi kaenlasse ja hakkasin minema, lootes, et kohtun mingi eriti vägeva ja targa tiibeti mehega, kes räägib hästi palju kaussidest ja kellega koos saan neid ja enda oma mängida. aga kui ma kohale jõudsin, siis nägin, et kausimees ei ole kohe mitte tiibetist pärit ja kokkuvõttes oli tema päritolu üldse väga veider - lokkis juuste ja siniste silmadega punapea hispaaniast. nojah, hästi, see selleks, tal oli siiski palju erinevates suurustes kausse ja kõik mu lootused ei olnud tema päritolus pettumisega ju surnud. veel. tuli välja, et ''workshop'' ei tähendanud üldsegi mitte töötuba, vaid meditatsioonisessiooni. no hästi, viskasin siis sinna vaibale pikali koos viie inimesega ja panin silmad kinni. ja kuigi ma ei ütleks, et ma meditatsioonide puhul kuidagi skeptiline oleks vms, ma pigem ikka jumaldan neid, siis seekord ma kohe kuidagi ei suutnud sellega kaasa minna. esiteks mul oli tohutult külm ja teiseks ajas selle mehe teedjuhtiv ja väga sugestiivse häälega ette kantud jutt paljude kordustega mu suu millegipärast väga muigele. niisiis, ma kosmosesse lendlema ei läinud, aga see-eest kuulasin huviga, mida ta nende kaussidega teeb - ja kuulsin lõpuks siiski paar nippi ära, mida nüüd ise ka järgi kavatsen proovida. pärast meditatsiooni rääkisin natuke selle mehega juttu, küsisin küsimusi ja millegipärast ütlesin talle, et mulle väga meeldis. siis tulin ära koju, kauss kurvalt ikka veel kotis. samal õhtul oli twin shadow kontsert mu kodutänaval. ma olin nii külmunud ja väsinud ja üksi, et ei läinudki.
panen paar videot, aga neid videoid tiibeti kaussidest on nii palju, et kel huvi, sel youtube.
üks hea trikk - vesi
nii. aga hoolimata kausside meditatsiooni ebaõnnestumisest oli mul sel nädalal siiski kolm vägagi õnnestunud meditatsiooni. need olid kaugseanssid, mida teevad korraga paljud inimesed samal ajal oma kodudes ja gruppi juhib kas üks või kaks tervendajat-kanaldajat-imeinimest. ma olengi kokku teinud ainult viis sessiooni, aga need on tõepoolest väga võimsad, vähemalt mina näen küll väga tugevaid visioone ja tajun neid väga intensiivselt oma kehaga ja tunnen nende mõju igapäevaselt oma elus. ma ei hakka teile siia kirjutama, milliseid visioone ja mida ma nende käigus täpselt kogenud olen, sest see on niivõrd isiklik, et ei pruugi teie jaoks midagi tähendada, aga oluline on see, et kõik saavad ja peaksidki sellega tegelema või vähemalt korragi proovima, sest elu ja maailm on nende sessioonide tõttu nii palju ilusam ja parem. infot nende toimumise kohta facebookis: Estri teraapia grupp.
ja veel üks väga ilus ja tähtis asi - inglid. kui ajab naerma, siis naerge, kui mitte, siis kuulake sissejuhatuseks näiteks seda: http://heli.er.ee/helid/1216152.mp3
ja kaks hästi valget raamatut: Lorna Byrne ''Inglid minu juustes'' ja Doreen Virtue ''Inglite sõnumid''
ja kui inglid teile numbreid saatma hakkavad, mis on kõige kergem viis neil meiesuguste ebausklike ja kinniste tüüpidega suhelda, siis tähendusi võib vaadata näiteks siit: angel numbers. ma rohkem praegu nii taktitunde mõttes ei kirjuta neist asjust.
ja ongi kõik. lõpetuseks jagan veel head muusikat, mida jagati minuga otseülekandena islandilt Iceland Airwaves'ilt: Snorri Helgason.
armastust ja valgust!
e
No comments:
Post a Comment