tore õhtu

tegin täna oma elu esimesed arepad. need on venezuelast pärit maisijahust valmistatud pätsikesed, mis lõigatakse keskelt lahti ja täidetakse erineva nodiga. ma tegin sibula-tomati-tšilli kastme ja õhtusöök oli väga uhke, eriti uhke olin mina selle üle, et mu esimesed arepad nii head tulid! sõime neid koos mariaga (brasiiliast pärit korterikaaslane) ja mõlemad ainult ümisesime.

ja siiis! helises uksekell ja ma saatsin maria uksele, sest ta oskab paremini hispaania keelt kui mina, aga kui ta tagasi tuli, siis ütles, et mulle on pakk ja ma pean minema allkirja andma. ¡qué sorpresa! igatahes, ma just täna rääkisin joaquin'ile kui väga ma musta leiba igatsen ja nüüd õhtuks jõudis pakk musta leiva, halvaa, pruunide paberite ja roosiõitega! kui ilus! imed aina juhtuvad!

ja õhtu läheb kohe veelgi toredamaks, sest olen suundumas jamiroquai-tüübi kontserdile. ma ei tea, kas ma teile kirjutasin, aga meil omavahel on siin küll kerge mõista, kes see jamiroquai-tüüp on, sest ta on üks nendest lahedatest josé sõpradest, kes oli minu põhiline vastane eelmise laupäeva dancebattle'il. kui ma ära ei eksi ja metrooga valesse kohta ei sõida (mis kusjuures on varem juhtunud), siis kuulete sellest kontserdist tõenäoliselt õige pea!

ja nüüd veel paar pilti tegelikult eelmise postituse juurde. üks naljakas asi, mis eelmisel nädalal veel juhtus, oli see, et enne koolist koju minekut panin käe taskusse ja leidsin sealt kellegi pisikese rahakoti. hakkasin kohe paaniliselt ringi jooksma, et appikene, kelle oma see on, see on kuidagi minu taskusse sattunud. keegi ei teadnud sellest midagi (osad olid juba läinud ka), kuni lõpuks tuli josé ja ütles ''oo, nii lahe, mul on ka selline!''. ma olin veendunud, et see just ongi tema oma ja ütlesin, et eieiei, ma arvan, et see ongi sinu oma. aga tema hakkas naerma ja ütles, et eiei, tema oma on kotis. ma olin täielikus segaduses ja tahtsin koju minna, aga ei saanud, sest kellegi rahakott oli minu käes. josé sai vist aru, et ma ei saa kohe mitte midagi aru ja ütles siis, et ma ei muretseks, et see on minu oma, julieta tegi meile üllatuse ja pistis need salaja meile taskutesse. kui armas! hiljem nägin teda metroos ja tänasin, tema aga arvas, et ma olen nii lahe, et hoopis mind peaks tänama (hell jeee!). ja et see oli tema viis kutsuda mind mehhikosse. noh, ta oleks võinud sel juhul muidugi lennupileti ka sinna rahakotti panna.. hehe, aga ei. tegelikult. ma olin väga meelitatud.

 ja siin on pilt otseülekandest islandilt. väga halb kvaliteet ja puha, aga ilus žest.

ja mina eile hommikul hommikusöögilauas. säran, sest päike paistab ja olen puhanud ja värske ja supersmuuti ja tomatisaiad ootavad mu nina all, et neid sööksin.

ja kui te arvate, et ma ei peaks selliseid postitusi enam tegema, siis tundke end nagu kodus ja öelge, sest nii ma oskan oma lugejakonnaga arvestada, eks. mulle lihtsalt tundub, et ma muutun siin kohati liiga familiaarseks ja üksikasjalikuks ja tundepuhanguliseks ja keegi ei takista mind. silja või liina iroonilisi kommentaare oleks vaja, et mind kuidagi piirata.