vägev reedeõhtune kontsert

jäi sedapuhku ära. pidu pidi algama kell pool kümme. aga muidugi, nagu siin ikka kombeks, see hilines. me ootasime kõigepealt ühes baaris, mis oli selle koha lähedal, kus pidi olema kontsert ja hiljem sama koha ees õues taaskord kehapille mängides, aga pidu hilines meie jaoks siiski natukene liiga palju, sest kui kell üksteist ikka veel midagi ei toimunud, otsustasime lahkuda. kaks tüdrukut läksid mingile elektropeole vanalinna, kuhu mina ja julieta ja tema äsja mehhikost saabunud sõber purgitäie tšillikaunadega ei tahtnud minna, niisiis me läksime julieta juurde, kes elab samas linnaosas, kus kontsert pidi toimuma, ehk et seal lähedal. teel tema juurde me rääkisime sellest, kui pisikesed on meie toad, julieta ütles, et tal on ainult voodi, riiul ja väike kapp, ma ütlesin, et minu tuba on ka väga väike, aga kui sinna pärale jõudsime, sain aru, mida siin linnas väike tuba tegelikult tähendab, minu oma on selle kõrval hiiglane (aga mu tuba on väike!). ja seal me siis veetsime väga eksistentsiaalse ja isegi spirituaalse õhtu, rääkisime hästi palju minevikust ja tulevikust ja olevikust ja luhtaminekutest ja kavatsustest ja armastusest ja noh, teate isegi, üks selline kõikidest maailma asjadest rääkimise õhtu, mida ikka aeg-ajalt ette tuleb. ja kõik need mõtted mõtlesid end minus edasi terve tee koju ja veel kodus ka ja nii ma siis sattusin oma märkmikusse, kus on kirjutisi alates aastast 2006 ja minu mõistes on need seal ka üpriski järjepidevad, sest tavaliselt alustan ma alati uue märkmikuga, sest mul on mingi thing eriti lahedate vihikute ja muu sellise nodiga, mul on neid alati nii palju ja ma tahan neisse kõikidesse kirjutada, seega ma ei suuda tavaliselt ainult ühte kasutada. aga sellesse olen lausa igal aastal mõne sissekande teinud. kuigi nüüd, kui ma selle peale mõtlen, siis tõenäoliselt on neid veel, kuhu igal aastal vähemalt kaks sissekannet olen teinud. aga see selleks. kuhu ma selle märkmikujutuga jõuda tahtsin, oli see, et õhtu lõpuks ma avastasin, et kõik mu kunagised unistused on täitunud, ma olen teinud kõik, et saada kõik, mida ma tahan, ja siis saanud selle. oh, see oli võimas tunne. ja võimas õhtu. ja kuna mul muidugi on juba uued ja järjest suuremad unistused, saatsin ka need tugevama tõukega tulevikku valmis, et nad mind seal ees ootaksid, kuni ma siin asjadega järjest valmis saan ja lõpuks ajas nendeni jõuan. ma räägin sellest teile, sest tunnen, et selline mõtlemine on nii tervislik ja ma tahan seda head tunnet jagada. seega päeva lõpuks ma soovitan teil kõigil seda sama teha - suurelt unistada ja mitte unustada, vaid teada ja tunda seda, et need asjad, millest me unistame, on tegelikult juba kõik olemas, need saavad kohe valmis, kui me neist unistama hakkame, me ise lihtsalt veel ei ole kohal. sest tööd peab ikkagi tegema ja oma hirmud peab sodiks astuma.
ma tean, et paljud ootasid siit hoopis lugu mingist meeletust prallest ja said nüüd hoopis selle väga eneseabiõpikuliku valangu ohvriks, aga palun andestage mulle mu sentimentaalsus ja mõistke, et mul on siin päris palju tegemist endaga tõe vahtimise ja enda päriselt tundmaõppimisega, kuna kõik mu harjumused peale suitsetamise on muutunud, nii et...noh, mis siin ikka seletada...

lühike kokkuvõte mu eelmise aasta märkmikusissekandest berliinis (neile, kes ei tea, siis sealt sai alguse mu kehamiimi teekond, sest seal eelmise aasta oktoobris puutusin elus esimest korda sellega kokku)

niisiis - tegin uksed lahti, astusin sisse ja siin ma nüüd olen! selg sirgem kui kunagi varem.